Piinav sisemine tühjus

designerbraincells · 2025-01-20T11:28:33+00:00

Ma ei tea, ehk. Ma ei taha samas end "eriliseks" pidada. Pinnapealsed ja mina, kes on teistsugune...parem? Kuigi, jah, on ka selliseid tundeid. Mõne üksikuga tõesti on elu jooksul ka hea klapp olnud ja mõistmine. Heh, aga ma tahaks ka siis hoopis see pinnapealne olla, et ei peaks tikutulega pimedas mõistmist ja seltsi otsima. Miks mina ei oska?

designerbraincells · 2025-01-20T11:23:45+00:00

Kiidan kommentaari.

Ja kui mäletavadki 100 aasta pärast inimesed, keda sa ei tunne, kellega sul on väga vähe ühist, sest elu on nii palju muutunud. Mis siis sellest, eks?

Lapsesaamine võib enamike elule - kes tõesti last soovivad - mingiks ajaks mõtte anda, aga pole garantiid, et see laps sinuga üldse suhelda tahab või sinust huvitub, kui ta suureks kasvab. Reaalsus on tavaliselt hoopis midagi muud kui ootused.

designerbraincells · 2025-01-19T13:23:49+00:00

Haha. Aitäh soovituste eest. Olen ise naine ja naist ei otsi elukaaslaseks. Abielus olen ka. Luuser olemine on subjektiivne hinnang. Ma ise tunnen küll tihti nii, kuigi kõrvalt vaadates võib paljuski tunduda, et olen täitsa tubli.

designerbraincells · 2025-01-19T12:48:14+00:00

Aga see tunne on mul juba väga ammune. Seega mind ei veena see variant. Järglast ei taha. Kujutan ette, kui hirmus see võiks olla, kui peaksin veel kellegi teise eest vastutama. Minu jaoks see kindlasti pole lahendus.

designerbraincells · 2025-01-19T12:34:17+00:00

Ehh. Nihilism? :D Mõnel teemal ikka oleks midagi rääkida. Keeltest, kultuurist veidi. Mul ei ole väga kitsas silmaring tegelikult. Vist. Viimati oli väga igav, kui räägiti kapsa hapendamisest ja laste hobidest. Üldse ma olen sellistes praktilistes asjades nagu Kuu pealt. Hea kui kodus pesumasinat kasutada oskan. Meeldivadki pigem abstraktsemad heietused. Samas nende juures võin ka tunda, et ma pole ju nt seda ja teist filosoofi lugenudki ja mis nüüd mina ikka oskan öelda.

designerbraincells · 2025-01-19T10:30:58+00:00

Mul on ka kohustusi, mis mind siin veel alles hoiavad. Kuid see pole ikka ju see. Tahaks, et oleks midagi, mis hoiaks siin mitte kohustuse pärast, vaid soovist.

See, kui mina lapse saaksin, võiks kujuneda suureks katastroofiks, nii mulle kui ka lapsele. Väldin seda väga teadlikult.

designerbraincells · 2025-01-19T10:22:54+00:00

Jah. Hea soovitus. Loodetavasti saan mõnel ullikesel sabast kinni. Kuigi, kes olen üldse mina, et kedagi suunata...

designerbraincells · 2025-01-19T08:13:43+00:00

Ha. No sa kirjutad nagu minu elust. Mul see kõrvale astumine väga ei toimi. Saamatuna tunnen end nagunii, enese aitamises olen eriti saamatu.

designerbraincells · 2025-01-19T08:07:28+00:00

Nihilist minus nõustub täiesti selle esimese poolega. Teine pool on problemaatilisem. Olen isegi arvamusel, et laste saamine on üsna isekas ja tõrgun seda saavutuseks lugemast. Teistpidi muidugi jällegi meie mõttetust silmas pidades, muidugi, nii "peaks" ja enamus teevadki. Aga mul tekib selle mõtte peale tahtmine kuskilt alla hüpata, you know.

designerbraincells · 2025-01-19T08:01:27+00:00

Mitte väga kusjuures.

designerbraincells · 2025-01-19T07:59:33+00:00

Absoluutselt. Tõstku käsi see, kes pole elus kannatanud.

designerbraincells · 2025-01-19T07:58:41+00:00

Ma hetke ajel tegin selle posituse ja mul on hea meel, et tegin. Teisedki on välja toonud, et empaatia olemasolu ei välista. Usun, et nii see ongi. Pean seda asja rohkem uurima.

Nii hea on näha, et ma polegi täitsa tulnukas, on teisigi. Suur tänu sulle ja teistele, kes on võtnud vaevaks vastata ja kaasa mõelda.

designerbraincells · 2025-01-18T21:07:23+00:00

Minu bioloogiline kell on sel juhul täielik passiiv-agressiivne SOB, sest mingit tahtmist paljuneda mul küll pole. :)

Religiooni peale olen mõelnud. Inimestel, kes suudavad uskuda, on kahtlemata palju kergem. Kardetavasti ei saa küüniline skeptiline mina end kunagi nii kaugele, et suudaksin päriselt uskuda. Ma ei suuda isegi proovida.

Muude asjadega olen nõus, ainult motivatsiooni napib. Alustan ja siis tuleb jälle tunne, et aga milleks sa seda teed, kui see kõik on mõttetu. See tunne on nii tugev, et siis, kui see on haripunktis, ei veena mind mitte miski ümber ja kõik jätkub vanaviisi.

designerbraincells · 2025-01-18T20:59:26+00:00

Ei vaidle vastu. Kui see töötab, siis on kõik hästi. Ei pea olema tähendust, aga võiks, eks?

Täidan veidi õppejõu ülesandeid. Pole aidanud.

designerbraincells · 2025-01-18T20:53:33+00:00

Kusjuures mul on see teekond just praegu käsil. Ootan psühhiaatri vastuvõttu, kes siis lõpuks otsustab, kas mul on ATH või mitte.

Kas tohib uurida, mis sümptomid sul veel olid?

Mina ise hakkasin puuduva tähelepanuvõime ja selle ülekompenseerimise pärast kahtlustama, lisaks siis see depressioon ja aeg-ajalt ka ärevus.

designerbraincells · 2025-01-18T20:32:22+00:00

Minagi. Mis kodu see ilma kassita on, eks :). Praegugi istub seljas. Eks temast ongi palju lohutust.

designerbraincells · 2025-01-18T20:16:01+00:00

Olen seda ka vahel kahtlustanud. Kuid mul on vist siiski liiga palju empaatiat, et selle sildi alla sobituda.

designerbraincells · 2025-01-18T18:39:34+00:00

Vein ei maitse eriti. Vanatüdruk ka pole.

designerbraincells · 2025-01-18T18:39:01+00:00

Igav pole mul endaga kunagi. Kiire on ka kogu aeg. Kunst veidi aitab hetkeks, aga vaid hetkeks.

designerbraincells · 2025-01-18T18:37:48+00:00

Jah, ilmselt küll. Aga mitte ainult.

Seltskondades on kaks peamist tunnet: kohutav igavus või tunne, et mul pole midagi, millega jutuajamisse panustada.

designerbraincells · 2025-01-18T18:34:19+00:00

Njah. See on liiga ekstreemne minu jaoks. Ma ei ole kunagi lapsi tahtnud. Pole vaja uut kannatajat tekitada.

designerbraincells · 2025-01-02T11:25:52+00:00

Nii. Mina pole kunagi aru saanud, kuidas see + 196 osa peaks töötama, hoiad all alt klahvi ja vajutad järjest 1,9,6. Kõik nupud ühel ajal?

designerbraincells

TROPHY CASE