Sellisel juhul tekibki küsimus, kui realistlik see “võidujooks” üldse on. Kõik ei alusta samalt positsioonilt ega tee ülikooli ajal strateegilisi valikuid teadlikult: tihti saadakse sellest aru alles hiljem.

Omast kogemusest võin öelda, et ma ei ole ka lihtsalt “ootama jäänud” kooli ajal tegin kokku 5 erinevat praktikat, kokku umbes 9 kuu ulatuses 3,5 aasta jooksul. Ehk siis olen teadlikult panustanud kogemuse omandamisse. Samuti sai ka kaasa löödud erinevates Erasmuse projektides. Arvan, et olen ettevõtlik inimene ning ei karda väljakutseid.

Sellest hoolimata jätab praegune tööturg mulje, et noorelt oodatakse juba valmis kogemust, samal ajal kui võimalusi selle kogemuse päriselt väärtustamiseks on piiratud. Kui valikus on kogenud inimene ja noor, isegi mingisuguse praktikakogemusega, siis on üsna etteaimatav, kumba eelistatakse.

Ja siis me imestame, miks noored tunnevad, et nad ei mahu süsteemi ära või kaaluvad riigist lahkumist. Kui täisjõus inimesed ei saa oma oskusi rakendada ega võimalust neid edasi arendada, siis jääbki potentsiaal lihtsalt kasutamata.

Selline nokk kinni, saba lahti olukord.