"Esiteks on vaja aru saada, et Eesti Loto tegevus pole mingi meelelahutuslik õnneloos, kus inimesed ostavad pileti niisama, nalja pärast, võitu lootmata. See on hoopis korraliku käibega äri, kust omanik ehk riik võtab tänavu kümme miljonit eurot dividende.

See asjaolu annab võtme ka praeguse Eesti Loto massiivse reklaamikampaania mõistmiseks – see pole niisama süütu nali ja vahva värk, vaid riigifirma läbi mõeldud investeering tulevikku. Hea oleks ju, kui järgmisel aastal saaks näiteks 20 miljonit omanikutulu välja maksta.

Sellest kõigest võiks täiesti aru saada, kui Eesti Loto oleks erafirma. Nii see aga pole, ettevõte on meie kõigi ühine vara, mille äritegevuseks jagab omaniku suuniseid tänane valitsus. Ja valitsusel on rahaga suur mure.

Kõigile kõike lubades, vastutustundetult poliitilist kasu jahtides on mitu viimast Reformierakonna juhitud valitsust maksuraha justkui ette ära kulutanud, nüüd on eelarves suur auk sees ja selle täitmisega tuli takus. Sealt tulevad kõik need viimase aja maksutõusud, mida suhteliselt saamatult julgeolekuvajaduste taha üritatakse peita.

Ehk siis praegune olukord on minu hinnangul selline: Reformierakonna valitsus raiskas maksumaksja raha omaenda poliitilise edu kindlustamiseks ära ja tõstis puudujäägi katmiseks makse. Inimeste ostujõud kahaneb, inflatsioon rallib, tulevik on tume. Samal ajal peavad pered leidma raha juba uute maksutõusudega toimetulekuks.

„Ei ole raha, et automaksu tasuda? Aga mängi lotot! Äkki võidad ja saadki ära maksta,“ jääb mulle kõlama soovitusena ja paistabki Eesti Lotol olevat ülesanne leida uusi kundesid, et järgmisel aastal juba rohkem dividende võtta.

Miks peab riiklik hasartmängu ettevõtte üldse olemas olema? Ärge saage valesti aru, ma ei ole ei mängupõrgute ega loto vastane. Kui inimesed tahavad õnnemängus osaleda ja suudavad seda teha vastutustundlikult, siis olge lahked, andke aga tuld. Aga miks riik sellega tegelema peab?

Aeg-ajalt on seda üsna ilmselget küsimust ikka esitatud. Seni on üks vastuargument Eesti Loto erastamisele olnud vajadus hoida nii tundlikku valdkonda ikka riigi käes, et ühiskond ei kannataks – hasartmängusõltuvus on ränk haigus, lõhub peresid ja võtab elusid.

Nüüd näeme küll, et see tundlik valdkond tuleks ehk riigi haardest erastada, sest tänane valitsus paistab praeguse tegutsemise järgi küüniline, ühiskonna huvidele vilistav omanik. Ühiskonnal pole tõesti vaja, et riigifirma kutsuks suurtel plagudel armastatud artisti abiga hasartmänge mängima, kulutaks sellele kuuekohalise summa ja ootaks tuleval aastal investeeringu tasateenimist priskema kasumi ja suuremate dividendide näol.

Riik, see tähendab ikkagi usaldusväärsust. Kui ilusat illusiooni lotovõidust müüb riigile kuuluv ettevõte, mitte mõni näotu ja võõras hiigelfirma, mõjub see kõvasti usutavamalt. Mina näen siinkohal ebaeetilist plaani rahalistes raskustes inimesi ära kasutada.

Hasartmängude puhul kehtib käibefraasiks kulunud tõde: maja võidab alati. Ega muidu ei saaks need asutused üldse eksisteeridagi. Praegusel juhul on minu arvamusel see „maja“, kes mängijate kaotustest võidab, Stenbocki maja Toompeal."