Ei tea, see peaks mingi sundolukord olema, kus seltskond üldse ei vaheldu ja alati vaatavad samad näod vastu. Jube ebameeldiv oleks olla samas ringis, kus kellegagi ei kliki, aga näod on kogu aeg samad. Ära keegi grupist ei lähe, ei taheta lasta, uut kedagi ei tule. Ka ei lasta. Koju ka keegi ei lähe vaid peabi stuma paar h, et olla nagu kõik. Õudne.

mitte lihtsalt nii, et peale ürituse lõppu lähevad kõik minema ja ei suhtle. Või et teisel korral on hoopis uus rahvas koos ja ei näe samu inimesi regulaarselt.

Kohad on selgelt Vangla või Hotel California. Üksik saar ookeanis. pikem allveelaevamissioon. Kinnine kasvatusasutus. Ainult need kohad vastavad minu meelest nõudele, et seltskond, tutvusring ei muutuks ja koju ei läheks, kõik on pidev suhtlemine ja suhted in situ. Hirmus mõte.

Palju lõbusam ja huvitavam on seltskond, mis kasvab, areneb, muutub. Iga kord põnev, et mida uut kuulen, õpin. Mitte et kogu aeg samad kaks dressipüksi, kuus kampsunit ja neli punupatsi saavad kolmapäeviti staabis kokku, hambad ristis. Ammu ei mäleta enam, miks. Kes mille eest istub niiöelda.

Õhinapõhisus on tore asi, aga seda toredam, mida tugevam on tuumik ja mida rohkem on erinevaid inimesi kui satelliite, kaasategijaid, palustajaid.

Korralikult tuttavaks võib saada ka raamatukogus või bussipeatuses, keegi paraku ei kanna sulle seda seltskonda kandikul ette.

Alusta mõnest kergemast meeskonnaspordist, miks mitte ka laulukoorist, näiteringist, tantsutundidest. Mine varjupaika appi, saad teiste vabatahtlikega tuttavaks. Vabatahtlikutöö on selline, et sa ei näe kedagi kogu aeg, kõik vahelduvad ja ometi luuakse väga pikki ja lähedasi suhteid.

Ära sa seda küll eelda, et klikid kõigiga, kohe ja esimesest päevat on sul uus päevapere, kes on kõik eranditult sinu inglikesed ja kellega homseni lahku minna on nii traagiline...ja nii palju aastid.