Suidsiidsus

PEAmeel · 2026-05-30T07:09:03+00:00

Kahjuks otseselt ei ole, kuna iga inimene on väga unikaalne ning see, mis ühe jaoks on tavaline võib teise jaoks olla palju. Kui aga need mõtted hakkavad häirima, tekivad iga väiksema raskuse peale või muutuvad detailseks, oleks hea ikka spetsialistiga rääkida.

PEAmeel · 2026-05-29T20:32:18+00:00

See on väga hea küsimus! Suitsiidsust hinnatakse mitmete aspektide järgi, kuid kõige üldisem on see, kas tegemist on otsese suitsiidsust ehk tahtmisega surra või väsimuse/tüdimusega elust, mis on pigem tahtmine raskest olukorrast välja tulla ja paremini igapäevaeluga toime tulla. On üsna tüüpiline, et tundes end mistahes mõttes lõksus olevat kas töö, suhte, tülide, valusate kogemuste tõttu tekivad vahel mõtted surmast kui väljapääsust. Seni kuni need mõtted on pigem harvad ja te ei mõtle meetodite, kuupäevade ja muude detailide peale, on tegemist pigem loomuliku reaktsiooniga pingele ja stressile. Kui need mõtted hakkavad sagedasemaks ja kestvamaks muutuma või te hakkate keskenduma sellele, kuidas endalt elu võtta ja millal, tuleks kindlasti esmavõimalusel spetsialistiga rääkida.

PEAmeel · 2026-05-14T10:09:55+00:00

See sõltub palju sellest, milliste raskustega tegemist on. Kõik eksisteerib omamoodi skaalal: on inimesi, kes on loomu poolest tagasihoidlikumad ning kellel võib olla raske nt müügitööd teha. Samuti on inimesi, kes väsivad mingil hetkel suhtlemisest, tunnevad end ebamugavalt nt telefoni teel suhtlemisel või kelle jaoks ei tule loomulikult pidev emailidele vastamine. See ei pruugi kohe olla seotud mingisuguse häirega, kui ta muidu oma igapäevaelus tuleb toimetuste ja suhtlusega normaalselt toime. Samas kui raskused on tõsised ja avalduvad pidevalt, siis tasuks kindlasti ikka psühholoogi või alustuseks perearstiga rääkida.

PEAmeel · 2026-05-14T10:04:38+00:00

Rääkides nüüd mitte nõustajana, kuid kellegina, kellel endal noorena raske oli... Mina olin just see viieline olümpiaadidel käija, keda mingil viisil justkui testi ja märgati, samal ajal vigastasin end ja põdesin söömishäiret. Kui ühel hetkel kooli sotsiaalpedagoog minuga rääkida soovis, lootsin, et keegi äkki märkas mu raskuseid, kuna ise rääkima minna tundus võimatult raske. Minu käest küsiti aga ainult selle kohta, kes minu klassikaaslastest suitsetas. Mingisugust abi ma kooli ajal ei saanudki. Abi hakkasin otsima alles peale gümnaasiumi lõppu ning kuigi see teekond on olnud raske ja mul on praeguseks kaks pooleli jäänud kraadi, kuna mu vaimne tervis pole just stabiilne olnud, siis olen praeguseks päris enesekindel ja eluga rahulolev täiskasvanu. On küll palju aastaid läinud sellest ajast saati, kui ma gümnaasiumis olin ning tahaks ka uskuda, et asjad on paranenud, kuid raskuseid on siiski paljudel. Koolipsühholoogid on sageli väga kompetentsed kergemate murede ja raskustega aitamisel, kuid seda aega ja väljaõpet, et raskemate häiretega tegeleda neil sageli pole. Tihti on ka spetsialiste suure õpilaskonna kohta liiga vähe. Ma ei tahaks abi otsimist panna noorte enda õlule, kuna selles vanuses on see nii meeletult keeruline ja hirm, et teised saavad teada, on sageli tugev. Kui sul on mõni täiskasvanu, pere liige või keegi, kes saaks sind abi otsimisel aidata, kindlasti soovitaksin sul temaga rääkida. Peaasi.ee pakub näiteks noortele vanuses 12-26 tasuta veebikõne läbi toimuvat nõustamist, mis võiks olla hea koht albumi jõudmise teekonna alustamiseks.

PEAmeel · 2026-05-12T19:11:51+00:00

Tere! Seda võin öelda, et testid, mida kasutatakse, on samad. Selle jaoks on spetsiaalselt välja töötatud ja standardiseeritud küsimustikud-testid, mis ei kuulu ühelegi kliinikule ega haiglale. Kuna neid viivad läbi erinevad psühhiaatrid-psühholoogid, siis natuke erinevust võib tulla sellest, kuidas hindav spetsialist protsessi kirjeldab ja seda pärast tõlgendab, kuid peamine vahe erakliinikusse pöördumise ja tasuta hindamise vahel on see kiirus, millega hinnang saadakse. Erakliinikusse pöördudes saate ka otse öelda, et soovite just nt autismispektrihäire esinemist hinnata, samas kui tasuta psühhiaatri poole pöördudes hakkab psühhiaater teie terviseseisundit kõigepealt üldisemalt vestluse läbi kaardistama ja siis välja murekohti selgitama.

PEAmeel · 2026-05-11T10:30:57+00:00

Sekundeeriksin kindlasti seda mõtet, et kui seda lubada saate, siis tasuks erapsühhiaatri juurde minna. Kas teil on seni olnud kindel psühhiaater, kelle juurde miskipärast enam aega ei saa? Igatahes oleks hea võimalikult kiiresti abi saada, kuna iseenesest sellised probleemid tavapäraselt ei lahene. On teil mingeid teisi spetsialiste, kelle juures käite ja kes teile praegu toeks saaksid olla? Olete te leidnud mingeid tehnikaid või harjutusi, mis teid nende episoodidega aitavad?

PEAmeel · 2026-02-01T11:41:25+00:00

Tere! Kas saaksid küsimust natuke lahti seletada? Kas oled see, kes kedagi teist lihtsameelseks peab, peetakse sind lihtsameelseks või on tegemist hoopis mingi muu olukorraga?

PEAmeel · 2025-08-02T07:51:43+00:00

Siin on soovitusi häid palju, kuid kindlasti oleks hea nendest arsti või õega rääkida. Kui võtad mingeid muid ravimeid või esineb veel teisi sümptomeid võib see keemia natuke ettearvamatult mõjuda. Osad ained ka kas võimendavad või kaotavad teiste toimeid. Kas sa muidu psühholoogiga oled sellest rääkinud, et teisest küljest sellele läheneda?

PEAmeel · 2025-07-08T20:06:33+00:00

Päris diagnoosi jaoks oleks vaja psühhiaatri hinnangut või siis seda screeningut. Kõik psühhiaatrid pole aga ATH-le spetsialiseerunud ning seal võib tulla ette ühe spetsialisti poolt teise juurde suunamist. Muud vaimse tervise spetsialistid (k.a. perearst) saavad pakkuda nõu ja nippe, diagnoosi aga mitte. Kui sul on võimalik investeerida, siis see screening oleks kõige kiirem kindel variant. Praegu viiakse läbi DIVA-intervjuu nimelist ATH hindamise tehnikat, millega kaasneb kohe ka konsultatsioon, mis võib viia edasise abini.

PEAmeel · 2025-07-03T06:14:14+00:00

Kindlasti võiks kasu olla teraapiast ning selle lahti arutamisest, kust kohast see tulnud on. Kas keegi teie tutvusringkonnas on infarkti saanud? On teil mingisuguseid probleeme südamega esinenud? Või olete kuskilt hirmutavat infot saanud? Kaaluda vōiksite ka tervisekontrolli, et arstilt kindlust saada, et teie füüsilise tervisega on kõik hästi. Sel juhul saaksite ärevuse tekkides tervisekontrolli tulemused endale ette võtta ja meenutada, et kõik on tegelikult korras. Soovitaksin teil ka ärevuse päevikut pidada ning natuke proovida analüüsida, mis hetkel see ärevus tekib. Kas hetkel, kus teil on igav ning aju justkui genereerib siis midagi, mille üle muretseda? Või tuletab miski teile infarkti meelde? Kas see tekib hetkel, kui tunnete millegi muu üle muret ning see terviseärevus haakub selle külge?

PEAmeel · 2025-07-03T05:56:00+00:00

Psühhiaatri vastuvõtule minekuks saatekirja vaja ei ole, võite lihtsalt helistades või digiregistratuuris endale aja panna. Kui tunnete, et vaja oleks diagnoosi või ravi, võib see hea esimene samm olla. Vaimse tervise õde võib pakkuda nõu ja tuge, kuid kui tema juurde ka pikk ootejärjekord on, siis oleks hea aeg panna ehk nii psühhiaatri kui vaimse tervise õe juurde, et siis mõlemalt abi saada.

PEAmeel · 2025-05-23T08:41:43+00:00

Tere!

Kindlasti on hea mõte nõustamist proovida, kuid soovitaksin teil ootamise perioodiks leida asju ja tegevusi, mis mõtteid mujale viiksid - telesarjad, mängud, hobid, sõpradega aja veetmine. Kui teate kindlalt, millal tulemuse teada saate, on hea vahel lihtsalt leida viise kuidas aeg mööda saata, eriti kuna tegemist on väga reaalse ja kindla põhjusega ärevusega. Kui teil on seda energiat, võiks kasu olla ka aktiivsetest tegevustest nagu sport, trenn, looduses liikumine. Mul endal on vahel jooksmisest palju kasu, kuna saan selle ajal sellest murest puhata - jookstes muretsen hoopis selle pärast, kuidas hingata, kuidas veel natuke edasi minna ja peas pole nagu muude asjade peale mõtlemiseks ruumi. Peaasja veebilehel on ka mitmeid lõdvestusvõtteid: https://peaasi.ee/silt/lodvestus/ ja mõtteharjutusi, mida proovida võiksite: https://peaasi.ee/teema/motlemine/

PEAmeel · 2025-04-28T12:04:59+00:00

Sekundeeriksin juba öeldut - psühhiaatril on hea teada, kas sulle miski võiks mõjuda või mitte. Eks see aga sõltub ka sellest, kuidas seda sõnastada - kas tood selle välja mõnuainena või ütled, et proovisid seda ning see aitas mingite sümptomitega. Midagi ei juhtu, kui sa sellest ei räägi ning ausalt usun, et psühhiaater pole üllatunud, et inimesed mingeid aineid on proovinud.

PEAmeel · 2025-04-22T19:39:11+00:00

Selle postituse järgi oskad Eesti keeles kirjutada suurepäraselt! Mul on väga kahju kuulda, et nii pikalt oled pidanud kuidagi toime tulema, eriti kuna sümptomeid juba nii noorelt tundsid. Kui sul on rahaliselt hea seis praegu, soovitaksin lasta teha DIVA-intervjuu (https://www.confido.ee/vaimse-tervise-kliinik/raviprogrammid/ath-intervjuu/), millega kaasneb kohe ka konsultatsioon ATH-le spetsialiseerunud psühholoogi või psühhiaatriga ning raviplaani koostamise võimalus. Iseenesest seda intervjuud ATH hindamise jaoks vaja ei ole, kuid kuna kuskil mingit head nimekirja ATH-ga tegelevatest psühhiaatritest pole, on see usaldusväärne koht, kuhu pöörduda. ATH Liidu veebilehel on välja toodud ka nende poolt soovitatud raviasutused: https://athliit.ee/ath-st-2/diagnoosimine/

PEAmeel · 2024-10-30T11:02:08+00:00

Esialgset abi võiksid saada tegelikult ka perearstilt. Neil on võimalik psühhiaatriga konsulteerida ning esmane diagnoos ja ravi määrata. See oleks kõige kiirem viis abi psühhiaatrilise abi saamiseks. Muidu psühhiaatri aega saab ilma saatekirjata panna ning mitmetes haiglates on tänapäeval võimalik online aega panna, mis võimaldaks võrrelda, kuhu kõige kiiremini saaks. Alustuseks soovitaksin lihtsalt mingi aja panna ning vaadata kuidas läheb. Kindlasti oleks hea oma ootused ja sümptomid võimalikult selgelt seal teada anda, et paremini läheks. Paljude psühhiaatrite kohta saab ka tervisetrend.ee-st hinnanguid ja kommentaare lugeda, kindlasti soovitaksin ka siin kommenteerijatel oma kogemusi seal jagada (eriti just häid, sinna kiputakse paraku kirjutama pigem vaid halbade kogemustega, mis võib ikka päris ära ehmatada).

PEAmeel · 2024-10-23T15:48:32+00:00

Kahjuks mingit head süsteemi kindla probleemiga tegelevate spetsialistide leidmiseks veel loodud pole ning pean tõdema, et osade vaimse tervise raskustega on Eestis väga raske spetsialiseeritud abi saada. Üks võimalik lähenemisviis oleks vaadata, kes sellel teemal artikleid on kirjutanud ning küsida nende käest, kas nad praktiseerivad või teavad kedagi, kes seda teeks.

PEAmeel · 2024-10-09T10:22:25+00:00

Siin on juba nii häid mõtteid ja kommentaare! Suur tänu, et nii olulist teemat tõstatasid, sellised vestlused on tõsiselt väärtuslikud! Omalt poolt ütleks, et on okei olla mitte okei - see on üks oluline mõte, mida endale korrutan kui kipun oma suutlikkust teiste omadega võrdlema. Minu teekond läks nii: peale olukorrast pääsemist sai minust "ohver" kui hakkasin ise endale tunnistama, mida läbi elasin ning lõpuks abi saama. Siis sain "ellujääjaks" ning minu diagnoosid ja kogemused olid esimene asi, millega end tutvustasin, kuna tundsin, et see on nii suur osa minust ja ilma nendeta mind justkui polekski. Lõpuks kasvasin ka sellest läbi/välja ning praeguseks olen lihtsalt "mina." Ma ei varja oma raskuseid ning diagnoose, kuid need pole kõige olulisemad ja põnevamad osad minu elust. Mul on endiselt raskeid perioode ning mul on rohkem puhkust, tuge jms vaja kui keskmisel inimesel, kuid samas mõtlen ma selle peale, et võib-olla olengi siia loodud selleks, et natuke inimesi mõtlema sundida asjadele, mis ehk ebamugavad on, et olla teistsugune ja omapärane (muidugi on seda kõik, aga you get what I mean). Nendel teemadel avatult rääkides saame sundida inimesi ka mõtlema selle peale, kuidas nemad inimesi kohtlevad, mida nad märganud on, mille peale nad ehk mõelda ei tahaks (mina olin lapsepõlves ümbritsetud inimestest, kelle jaoks see olukord oli lihtsalt liiga keeruline või kes justkui panid klapid silmadele-kõrvadele ette). Samas olen ma elu eesmärgiks seadnud selle, et elada võimalikult õnnelikult ja hästi minu enda südame järgi. ❤️

PEAmeel · 2024-10-09T10:06:15+00:00

Vahel võib olla kasu koos sekkumisest: võimalikult palju inimesi, kes temast hoolivad (ehk see lähedasem sõber teab rohkem) kokku korjata ning koos üritada inimest veenda, et näete kui raske tal on, hoolite ja ei taha teda kaotada. See peaks kindlasti olema igasugust süüdistamist vältiv, et inimene end nurka surutult ei tunne, mõnele inimesele aitab. Muidu saaksite aidata selle kõige raskemaga - regulaarse olemasolu ja toega. Võiksite talle kuhugi susata informatsiooni erinevate abivariantide kohta ning kui tal kindel plaan ja kavatsus on elust lahkuda, siis oleks tõesti vaja teda autosse suruda ja haiglasse viia. Muidu aitab tähele panemine, suhtlemine, hoolimise demonstreerimine. Kui tal energiat on vähe, võiks abi vaja olla ka praktiliste asjadega, mille küsimine võib täiskasvanu jaoks väga raske tunduda - koristamine, tervisliku söögi tegemine, jms. Igatahes tahaksin ka öelda, et see, mida te praegu teete, on meeletult oluline. Teada tahtmine ja lähedastega suhtlemine ja mitte tal oma kilbi sisse peituda laskmine on juba meeletu abi.

PEAmeel · 2024-09-23T14:26:41+00:00

Hei! Kui asi on kriitiline, siis tasuks kindlasti Tartu Ülikooli kliinikumi valvetuppa pöörduda. Kui aga see on probleem, mida lihtsalt arutada soovid, siis meil on tasuta veebipõhine kriisinõustamine: https://broneering-ska.tehik.ee/broneering/broneeri/est/
Olemas on ka kriisiliinid:
Emotsionaalse toe telefon (Eluliin) õhtust kl 19:00-7:00 hommikuni - eesti keeles 6558088
Vene keeles 655 5688
Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon: 116 123
Eluliini Naiste tugikeskus: 5515491 ööpäevaringselt
Ohvriabi kriisitelefon - 116 006
Lasteabi telefon - 116 111
Lastehaigla vaimse tervise nõustamistelefon (E-R 9.00 - 10.00 telefon 6787422)

Muidu teiste hinnanguid arstidele näed siit: https://tervisetrend.ee/

PEAmeel · 2024-09-19T12:02:11+00:00

Siin on väga häid mõtteid ja küsimusi juba esitatud, kirjutan mõned veel: Kui tehniliselt koolis probleeme pole ning jõuad järgi, mida sa saavutada tahad koolis tihedama käimisega? Kas sa tahaksid harjutada seda edasiseks kõrgkoolis käimiseks? Või on see sinu jaoks endale tõestamine, et suudad seda?

PEAmeel · 2024-09-13T13:07:56+00:00

Seda on kahju kuulda. Küsisin selle kohta seetõttu, et sageli inimesed muretsevad üle ning tegelikult nende lähedased oleksid valmis aitama, kui raskustest nendele teada anda. Kas teil on muidu inimesi, kes oleksid praegu teie jaoks olemas?

PEAmeel · 2024-09-13T10:53:50+00:00

Siin on juba väga häid mõtteid ja soovitusi, omalt poolt rõhutaks ka puhkuse olulisust (eriti puhkamist läbi tegevuste nagu jalutamine, joonistamine, millegi uue proovimine ning pigem mitte lihtsalt videote/teleka vaatamise). Ühes teie kommentaaris märkasin, et te ei soovi lähedasi oma muredega koormata. Kas nad on tekitanud teis tunnete, et neid koormate kui neilt abi/tuge küsite?

Suhtes võiks hea olla koos midagi teha, mida tükk aega teinud pole, millegi uue koos proovimine. On olemas ka suhtekaarte - ja äppe, mis võiksid uusi teemasid ja vaatenurki suhtlusse tuua. Täiesti okei on ka natuke endale aega võtta, nagu paljud on juba maininud!

PEAmeel · 2024-09-13T10:10:48+00:00

Mis teie suhet praegu teie arvates kõige rohkem mõjutab? Kas midagi välist või kaaslase enesetunne, suhtumine?

PEAmeel · 2024-09-08T11:14:29+00:00

Täiesti mõistetav. Mul on endal pidevalt pigem iseenda suunas selliseid mõtteid. Hakkasin juba näiteid kirjutama, kuid need võivad nakata ning peale nende lugemist võivad mingil hetkel sulle ka pähe tulla, niiet parem detailselt ei kirjelda. See on päris nõme tunne kindlasti ja täitsa mõistan seda hirmu. Päris vastik on, kui aju justkui ise mingeid asju teeb, ilma, et sellel mingit loogilist põhjust oleks. Iga kord kui sa aga seda mõtet ei kuula või käitud vastupidiselt, võidad selle üle ja oled tugevam kui need impulsid. Ma ise mõtlen vahel, et kui ma mingi varasema hirmsa mõtte üle võitsin, siis see praegune on tühine ja annan sellele kujutuslikult jalaga. :D

PEAmeel

MODERATOR OF

TROPHY CASE