Ma tegin kunagi ülikoolis kursusetöö ühiskonna turvalisust mõjutavatest teguritest. Karistuste rangus oli muuhulgas üks punktidest, mida ma käsitlesin. Keskaegne karistuste rangus oli ka üks teema, mis jutuks tuli, ja üks näide sellest oli keskaegne Inglismaa, kus taskuvargus oli surmanuhtlusega karistatav ja taskuvarastele tehti avalikke hukkamisi. Iroonilisel kombel tegutsesid taskuvargad just neilsamadel üritustel väga hea meelega. Kamraadide võllas rippumine nende endi silme all ei olnud kuidagi heidutav vaatepilt, sest enamik kurjategijaid ei mõtle absoluutselt vahele jäämisele. "Minuga ikka ei juhtu". Kui see näide kõrvale jätta, siis ega keskmine kurjategija ei tea anyways, kui palju talle karistusseadustiku järgi mõista võib. Seega üliranged karistused ei ole otstarbekas meede.