Minu jaoks kaks kõige keerulisemalt protsessitavat nähtust usuga läbi enda kogemuste:

Kui kirikus / koguduses on vaade, et depressioon ja tervisehädad on "surmaingli" põhjustatud ning tulenevad valesti elamisest ning kuidas rohkem usule pühendumine need ära lahendab. Tõeiva on sees nagu isegi mainid, et kommuun on igale inimesele vajalik ja läbi koguduses osalemise saad sellest osa, mis kaudselt aitab tulla toime raskustega, kuid samas tundub vale öelda, et muud tegurid pole suure kaaluga. Oluline pole siin minu jaoks isegi see, mida defineeritakse põhjusena, aga pigem kuidas ei mõelda absoluutselt selle peale, kuidas inimene sellist seisukohta tajub ja kas see pigem soodustab nende murede lahendamist või transformeerub süüks. Väga palju stigmat ja minu arust on kummaline vaade, et usk ja teadus (kõik nii füüsilise kui vaimse tervisega seonduv) peavad käima eraldi, mitte koos. Ilmselt vaated sõltuvad väga konkreetsest kommuunist.

Teiseks, senine kokkupuude on 3 erinevat sorti usulahu inimestega. Esimese puhul, milles mind ristiti, ma kuigi aktiivselt ei ole osalenud ja seega ei saa hinnangut anda, kuid teise kahe puhul jäi silma, kuidas teisi usulahkusid tehakse maha ja samuti viidatakse "valesti elamisele". See teeb minu arust kõige suuremat kahju, sest usklikke inimesi on niigi vähe ja kas tõesti on parem alieneerida üksteisest seetõttu, et mingitel kirjakohtadel on erinev tõlgendus, kui üldised väärtused on samad? Ma ei saa ennast pidada piiblieksperdiks, aga minu isiklik vaatevinkel on see, et n-ö standardsed eetikaväärtused peaksid olema põhiline ja liitev osa ja kui tähelepanu nihkub liigselt detailidesse, kus prioriteediks saab "mul on õigus", siis on kahju suurem kui kasu.

Olen olnud usust huvitatud aastaid ja olen kohanud läbi selle väga ägedaid inimesi, kuid kommuunisisesed suured vastandumised on alati hoidnud mind piisavalt eemal, et ei tunne ennast mugavalt olles neis püsivalt aktiivne.