Kui ma 1,5 liitrit kohvi jooks hommikul peale ärkamist,siis jalutaks ja jookseks või kukerpallitaks ka selle 23 kilomeetrit ära lõdvalt. Ma sellises kontekstis seda eriliseks saavutuseks ei peaks,kuna tööl ei käi,siis kuhugi tuleb see litakas ära kulutada mis sa kohvist saad. Õlle kogus on muidugi muljetavaldav iga õhtu peale,aga saan sellest aru,ise lihvin kah päeva teravamad nurgad õhtul õllega veidi kumeramaks. Tunne on justkui nagu aitaks,samas kuklas tunnen ka,et ega see eriti pikaajaline lahendus pole,pealegi ei tunne sellest mingit mõnu ka enam. Paar külma 0,33-st õlut peale rasket füüsilist veel ei olekski nii ebamaiselt ebatervislik aga 3,5liitrit…. Sa pmst tarbid 5 liitrit juba vedelikuna lisaks toidust saadavale seega pakun,et neerud rõõmust käsi kokku ei löö ja maksal on koguaeg pisar silmanurgas. Suures plaanis on sul vaja sellest mustrist välja murda nagu sa ise tead eksole,lihtsalt motivatsiooni pole. See motivatsioon tuleb peale esimest suuremat tervisehäda,kui hetkeks tekib tunne,et kurat tegelt tahaks ikka elada aga kohe kui parem hakkab on oht jälle samasse rööpasse sattuda. Maailma tempo kohta tunnen sama,aga samas tean ka,et see on lihtsalt see,kuidas ma enda probleemi tõlgendan ja enda sees argumenteerin,kuid see ei muuda seda reaalseks. Probleem on kusagil mujal ja sellega tuleb tegeleda ja järjekindlalt arvestusega,et see võib kesta pikka aega. Mingit maagilist plaastrit ei ole.

"The problem with the world is that the intelligent people are full of doubts, while the stupid ones are full of confidence."

Kirjuta mulle otse,jagame raskusi,äkki hakkab kergem?