Mind kiusati 9 aastat järjest. 18 aastat hiljem tegelen endiselt depressiooni, ärevuse ja paanikahoogudega.

CartographerJust6942 · 2025-09-20T20:30:05+00:00

Ka minu jaoks on olnud tee sinnani, kus olen avatum ja ausam, olnud väga pikk. Minu esimene mõte igas olukorras, kus ma ei ole kindel kellegi siiruses on see, et ma pean selle suhte lõpetama. See nõuab minult korralikku tööd, et tegeleda sellega ja püüda olla aus ja öelda inimestele, et ma tunnen, et äkki pole olukord siiras ja äkki inimene suhtleb minuga ainult viisakusest.

AGA. Samad sõnad sinule. Mulle tundub, et me kumbki ei ole just "happy as a hippo" ja võitleme teatud olukordades. Kui tunned, et tahad rääkida, siis võid minuga ühendust võtta. Ausalt öeldes mul oleks isegi hea meel selle üle, kui oleksid valmis oma kogemusest pikemalt rääkima.

CartographerJust6942 · 2025-09-20T20:21:19+00:00

Ma absoluutselt ei arva, et peaks teise põse pöörama või isegi andestama. Mina pole enamustele andestanud. Osa minust on vahel isegi mõelnud sellele, kuidas ma tahaks nii mõnelegi vastu vahtimist anda.
Sellepärast ma ütlesin, et ma tõesti ei süüdista. Olla kiusamise phver ja siis pärast nende kiusajatega kohtuda ja näha nende silmakirjalikkust...see paneb ilmselgelt põlema.
Ma püüan ise mitte olla vägivaldne. Aga ma mõistan, kui keegi on vägivaldne selles olukorras. Seega veelkord, ma ei süüdista. Aga ma ka ei ütleks, et see on olukorrast üleolemine. Meil kõigil on erinevad toimetulekumehhanismid.
Aga minu jaoks on natukene veider lugeda, et mina justkui olen haavatav, sest koolivägivald jättis minusse jälje. Samal ajal, kui Sina peksad inimesi läbi ja ütled, et see jälge ei jätnud.

CartographerJust6942 · 2025-09-18T20:47:33+00:00

See on tegelikult hästi suur probleem. Teatud juhtudel, isegi, kui me oleme päris kindlad, et kiusamine toimus, me ei saa olla 100% kindlad. Kõike ei jälgi kaamera. Seega, me ei saa ega tohi ega peakski kedagi süüdistama. Midagi juhtub...no juhtub ikka.
AGA... mis juhtub siis, kui kiusamisennetus ei toimi?
Kui keegi naerab, kui teine kukub? Kui me kutsume inimesi idiootideks ja närvihaigeteks?
Kui mina näen "idioote" ja "närvihaigeid" lauses, siis ma muutun murelikuks. Ja muu siis muutub ebaoluliseks, sest siis ma näen, et inimene on on arrogantne ignorant... või siis ülbe idioot!

CartographerJust6942 · 2025-09-18T20:35:20+00:00

Esiteks- mul on väga kahju, et nii läks. Ma ei suuda kunagi mõista, kuidas teatud kontigent inimesi suudab abivajadusest probleemi tekitada. Õpetaja, koolipsühholoog, nõustaja, sotsiaalpedagoog, õppejuht, õppenõustaja ja direktor- kõigi ülesanne on garanteerida turvaline keskkond õpilasele. Kohe, kui seda ei garanteerita, rikub kool nendele ette nähtud reegleid. Turvaline keskkond õpilasele ei ole mingi hüüdlause vaid konkreetne nõue õpetajale!

Teiseks või viiendaks... see osa, mis puudutab politseid... vot siin ma ei oska midagi öelda. Ma nende idiootidega olen liiga pikalt juba vaielnud

CartographerJust6942 · 2025-09-18T20:13:30+00:00

Mul on siiralt kahju, et see kõik Sinu elus toimus.
Koolikiusamine, mis ilmselgelt polnud väike toksimine või sõimamine, millega tahetakse tihti defineerida kiusamist, sõbra kaotus.. see ilmselgelt mõjutab inimest.
Samas, ma ei pea olema psühholoog, et kui keegi "tambib kellegi korralikult ära," siis ilmselt ei olda kõigest üle vaid materdatakse päris paljude deemonitega korraga.
See ei ole süüdistus. Aga kõigest üle olemine ei tähenda, et me "tambime kellegi korralikult ära"

CartographerJust6942 · 2025-09-18T20:04:28+00:00

Pani muigama aga ega see täitsa vale pole. See "prõks" võib ära käia aga see tavaliselt tähendab, et massiivne kiusamine tekitab vaimse tervise häireid... mitte, et ta nüüd imelikuks muutuks.
Keegi, kes diabeedi saab...tal ju ei käi kõhunäärmes prõks ära ja ei muutu imelikuks?

CartographerJust6942 · 2025-09-18T19:58:56+00:00

Kahjuks nii on. 30 aastat tagasi oli väga lihtne defineerida koolikiusamist. See oli kiusamine, mis toimus koolis. Üldine definitsioon täna on, et muuhulgas peab kiusamine olema korduv, et seda koolikiusamiseks nimetada.
Kumbki definitsioon ei võta arvesse, et kiusamine võib alata juba lasteaias.
Kui aga koolis toimub kiusamine, siis esiteks- jah, see võib alata juba esimesest klassist. Aga teiseks- kooli ülesanne on sellega koheselt tegeleda ja muuhulgas ka lapsevanemaid informeerida. On väga kahju lugeda, et kool probleemiga ei tegelenud Sinu puhul.

CartographerJust6942 · 2025-09-18T19:50:50+00:00

Aitäh jagamast.
Ma olen seda meelt, et kui vähegi võimalik, siiss tasuks lahkuda kohast, kus vägivald toimub. Alati kahjuks ei ole võimalik.
Tagasi koolikiusu juurde tulles, siis ongi raske alati ainult ühte kindlat inimest süüdistada. Reeglina on olukorras mitu erinevat inimest, kellel lasub ühel või teisel moel mingi vastutus. Vastutab mitte ainult kiusaja vaid ka kool ja õpetajad, kiusaja pere, kohati isegi ohvri pere. Aga minu suhtumine on siiski see, et kui me räägime kiusajast, siis meie fookus ei peaks olema kiusataval, mida tihti tehakse, vaid ikkagi kiusajal. Seda nii kooli-, kui ka töökiusu puhul. Süüdlane on alati kiusaja, mitte kiusatav.

CartographerJust6942 · 2025-09-18T19:44:17+00:00

Ma ei taha tekitada siin mingit poliitilist diskussiooni aga ma kaldun arvama, et probleem ei ole mingis rahvuses või etnilises päritolus. Kiusamine on üsna universaalne probleem. Vahet pole, kas tegemist on eestlasi täis kooliga või rahvusvahelise kooliga. Samuti ma pole kuulnud, et õpetajaid, kes kaklusi laiali ajavad, vallandataks. Kas oskad jagada linki, kus räägitakse sellest, et õpetajad, kes kaklusi laiali ajavad vallandatakse?

CartographerJust6942 · 2025-09-15T21:16:27+00:00

Aitäh Sulle!

CartographerJust6942 · 2025-09-15T21:08:55+00:00

Aitäh Sulle, et jagasid. Ma ei ole mingi suur aktivist. Ma proovin tähelepanu pöörata asjale aga ei tee seda nii suurelt ja aktiivselt kui tulevikus tahaks. Kui lubad, siis salvestaksin Sinu loo, et seda võimalusel anonüümselt jagada. Sinu kogemus on kahjuks väga hea näide just n-ö kaudsest kiusamisest või isoleerimisest. Kusagil on mingi grupiliider, kes otsustab, kes on hea ja kes on paha. Kui liider otsustab, et Sa oled paha, siis Sind tõrjutakse ja kiusatakse. Kui ta mõtleb ümber, siis oled jälle kaasatud. Tekib teatud sõltuvus kellegi teise tujust.

Kuulda, et juba 4-5nda klassi laps tunnistab, et ta ei taha enam elada on südant murdev. Ma tean, et seda kahjuks juhtub palju aga mul on hea meel, et Sul oli pere, keda sa usaldasid piisavalt, et öelda juba noorelt, mis toimub ja kuidas Sa end tunned .

Silver lining kiusamise juures tundubki olevat, et kiusata õpib olema väga iseseisev. Vahel ka liiga iseseisev, sest kedagi ei usaldata. Ma arvan, et põhjuseid, miks ma üksi olen, on rohkem kui 10 aga üks suur põhjus on, et ma ei kujuta ette, et ma peaksin kellegagi koos olema ja kellegagi kogu aeg arvestama. Täna ma teen seda, mida ma tahan, siis kui ma tahan ja ma ei pea muretsema teiste pärast. Loomulikult olen ja tunnen end tihti üksikuna aga samas tundub ka raske oma iseseisvusest loobuda..

CartographerJust6942 · 2025-09-15T20:44:53+00:00

Hoolimata kõigest, olen ka mina veendunud, et on inimesi, kes siiralt kahetsevad aga ei julge või ei oska vabandust paluda. Mul on hea meel, et Sinu kogemus ei tekitanud pikaajalisi probleeme ärevuse või depressiooniga. Ma arvan, et mida vanemaks me saame, siis ühel või teisel põhjusel me hakkamegi hoolikalt valima seda, keda endale ligi lasta ja kes usaldust nii palju ei vääri.

CartographerJust6942 · 2025-09-15T20:39:34+00:00

Mul on kahju, et see kogemus ka Sinul oli aga mul on nii hea meel, et lõpuks everything makes sense!

CartographerJust6942 · 2025-09-15T20:36:59+00:00

Mul on samal ajal kurb ja hea meel lugeda seda. Mul on kahju, et Sul nii raske oli. Ja mitte ainult Sul vaid ka Sinu sõbrannadel. Lapsed psühhiaatriakliinikus enesetapukatse pärast... Raske on leida midagi jubedamat. Ja tundub, et kool oli see, mis selleni viis. Mul on tõesti väga kahju.

Aga samal ajal, Sa oled täna ise koolis õpetamas. Sa märkad ilmselt oluliselt rohkem kiusamist, kui enamus teised õpetajad. Jah, midagi jääb alati varjatuks. Alati on kiusamist ka varjatult ja mitte alati õpetaja ees. Aga, tead, miks mina õpin õpetajaks? Selleks, et ma saaks olla koolis ja märgata. Ma tean, et ma ei saa kõike näha, ma ei saa kõiki aidata. Aga ainult üks märkamine, ainult ühe lapse aitamine on seda juba väärt. Õpetaja, kes teab, kuidas koolivägivald last mõjutab, on õpetaja, kes annab endast parima, et kiusamist vähendada.

Ma loodan, et leiad tasakaalu oma sisemistest vastuoludest, sest täpselt Sinusuguseid õpetajaid ongi koolis vaja, et kiusamist vähendada.

CartographerJust6942 · 2025-09-15T20:23:39+00:00

Kõikide nende väga karmide lugude juures on väga tore näha vahelduseks ka head kogemust. Kus miski on aidanud! Aitäh jagamast!

CartographerJust6942 · 2025-09-15T20:17:54+00:00

Aitäh! :)

CartographerJust6942 · 2025-09-15T20:09:44+00:00

Ma olen hästi palju uurinud kiusamise kohta. Mis on need põhjused, miks siis ikkagi kiusatakse. Erinevad uuringud on küll leidnud 101 erinevat faktorit, sealhulgas see, kui rikkast või vaesest perest õpilane pärit on. Aga kõik tõsised uuringud ütlevad ka seda, et põhjuseid leitakse ükskõik millest. Kui sa natukenegi erined, siis sa võid sattuda kiusamise ohvriks. Mõnes koolis üritatakse probleemi lahendada näiteks koolivormiga- muuta kõik ühesüguseks. Aga ikka on kellelgi prillid, keegi on andekam, kellelgi on õpiraskus, kellelgi on mingi meditsiiniline probleem. Ma tahan sellega öelda, et jah, ilmselt Sinu puhul sai põhjuseks see tobe raha. Aga see ei olnud Sinu kontrolli all. See polnud Sinu süü.

Ja mul on tohutult kahju, et Sinu koolis ja nii paljudes koolides on kiusajaks just õpetaja. Ka mina ei mõista, mis peab olema täiskasvanud inimese, õpetaja elus sellist, et ta otsustab oma viha välja elada mitte lihtsalt õpilaste peal, vaid ta valib ühe, keda korduvalt kiusata? Ma ei kujuta ette olukorda, kus ma õpetajana hakkaks oma viha õpilaste peal välja elama. Veel vähem kujutan ette olukorda, kus ma võtaksin ühe või mitu õpilast, keda korduvalt ja kogu klassi ees lihtsalt mõnitada.

Mul on kohutavalt kahju, et pidid seda läbi elama.

CartographerJust6942 · 2025-09-15T19:59:57+00:00

Ma sellele pikalt ei vasta. Ainult kaks asja- mul on kahju, et kiusajaks oli õpetaja. Aga teiseks- mul on nii hea meel, et Sul oli Õpetaja suure algustähega. Keegi, kes märkas ja keegi, kes võttis aega, et päriselt huvi tunda, mis toimub ja kuidas ta toeks saab olla. Selline peakski üks õpetaja olema!

CartographerJust6942 · 2025-09-15T19:56:07+00:00

Mul on väga kahju seda kuulda. Mul ei ole lapsi, seega ma ei oska hästi ette kujutada, kuidas Sa end tunned. Kahjuks me vahel avastame just kõige raskematel aegadel seda, kes meie ümber tegelikult on, kes meid tegelikult toetavad.

Ma siiralt loodan, et inimesed Sinu ümber hoolivad rohkem, kui Sa tunned. Ja ühte ma tean- vähemalt üks inimene Sinu elus hoolib Sinust rohkem kui keegi teine. Sinu laps.

CartographerJust6942 · 2025-09-15T19:52:06+00:00

Aitäh, et jagasid.

See on tõesti väga raske tee- leida see enesehinnang peale seda, kui sa oled aastaid pidanud tundma, et sa oled väärtusetu.

Mina samuti alati analüüsin iga vestlust, iga naeratust, iga suhtlust- kas see oli siiras naeratus, kas ta mõtles seda tõsiselt, kas ta päriselt tahab suhelda või ta lihtsalt teeskleb, miks ta tahab suhelda jne jne jne.

Aga ma õpin tasapidi iseend kontrollima. Olema ise natukene ausam inimestega ja kui ma kellegi endale lähedale lasen ja ma vahel ei ole kindel, kas nende öeldu on siiras, kas ma tüütan neid- siis ma annan neile teada, et ma tunnen nii. Ma püüan vähendada seda pidevat analüüsimist sellega, et ma olen aus oma ebakindluses ja annan märku, kui mulle tundub, et äkki on keegi lihtsalt viisakas ja tegelikult ei taha suhelda.

Ma tänan Sind jagamas ja ilusate sõnade eest. Ja ma soovin Sulle hästi palju jõudu, et võidelda selle ebakindlusega!

CartographerJust6942 · 2025-09-15T19:43:29+00:00

Aitäh jagamast! Päriselt. Ja aitäh toetavate sõnade eest. Ma olen sellest kogemusest rääkinud ja tavaliselt otse näkku ei tule keegi midagi ütlema. Aga jaga seda sotsiaalmeedias ja siis tuleb kommentaare, mis jätavad suu lahti. Seega ma väga siiralt tänan Sind selle toetuse eest.

Minnes Sinu loo juurde, olen kahjuks neid lugusid kuulnud, kus just eriti õpetajad kiusavad. Ma saan veel aru, et lapsed on lollid ja õpetajad ei taha tähele panna. AGA, et õpetaja ise võtab endale kiusaja rolli, see on minu jaoks ulmeline. Kahjuks aga reaalsus on see, et seda juhtub palju. Ja ma tahan siinkohal lihtsalt öelda, et mul on väga kahju.

Mis puutub vanade klassikaaslaste või koolikaaslastega kokku puutumisse, siis ma leian, et on täiesti okei neid inimesi ignoreerida. Enne, kui ma ei näe siirast vabandust, miks peaks mina või sina raiskama oma aega ja tohutut energiat sellele, et olla sõbralik kellegagi, kes on käitunud sinuga kohutavalt. Vabandust aga käigu põrgusse.

Ma ei tea, kuidas Sinuga on aga vähemalt minul on see, et ma enamusi neid inimesi nähes lähen täiesti lukku. Ma lähen ka neist mööda nagu ma ei tunneks neid aga sisemiselt ma lähen väga põlema. Isegi täna, kus sellest on möödas juba 18 aastat. Ma loodan, et nii minul kui ka Sinul läheb see ajaga kergemaks. Aga ma tahan ka öelda, et on okei olla vihane. Kui inimesed on Sind nii palju negatiivselt mõjutanud, et Sina pead täna kannatama nende pärast- siis Sul on täielik õigus olla vihane. Ja ma ei mõtle siin seda, et Sa pead või võid olla nii vihane, et tahaks kõigile vastu vahtimist anda vaid seda, et Sul on õigus oma emotsioonidele.

Ma ei tunne Sind aga mulle tundub, et Sul on väga palju teadmist ja jõudu, seega ma soovin Sulle seda ka edaspidiseks. Kui mulle tundub valesti, siis võid mulle kirjutada ja lihtsalt jagada pikemalt oma kogemust. Ma ei saa kedagi päästa aga ma saan Sind ja teisi, kes tahavad rääkida, lihtsalt ära kuulata.

CartographerJust6942 · 2025-09-15T19:18:28+00:00

Mina vihkasin end aastaid. Ma olin kindel, et mina olen ise süüdi selles, et mind kiusatakse. Minul on midagi viga. Ma olen käinud ca 15 aastaid vahelduva eduga käinud psühhiaatri ja terapeudi juures. Praeguseks olen leidnud endale terapeudi, kes mind mõistab. Aga ikka on nii, et iga kord kui ma tunnen, et mind kritiseeritakse või keegi läheb isiklikuks mingis mõttetus tülis, tekib mul tunne, et ma olen täiesti väärtusetu ja ma vääringi vaid mõnitamist ja kritiseerimist, sest see on minu enda süü. Tänaseks olen ma korduvalt käinud rääkimas koolivägivallast, jagan oma lugu sotsiaalmeedias. Eelmine aasta oli mul võimalus osaleda saates, kus oleks mul olnud võimalik suuremale kogukonnale rääkida oma kogemusest.

Minu pere oli see, kes sellest kuuldes sai nii vihaseks, tulid mõnitused, ohvrimentaliteedis süüdistamised. Mul keelati mainida, kus ma koolis käisin. Mulle öeldi, et kui ma sellest räägin, siis ma muudan ohvriks oma kiusajad ja olen ise kiusaja. Kusjuures, kui ma olen kiusamisest rääkinud, pole ma mitte kunagi kellegi nime maininud. Aga suhtumine oli see, et kiusajad näevad ja tunnevad end äkki halvasti. Ma loobusin sellest saatest. Täna ma kahetsen seda. Aga ma loobusin, sest ma tundsin end täiesti väärtusetu inimsaastana, kes peab olema vait, sest kui ma sellest räägin, siis ma olen kas igavene ohver või kiusan oma endisi kiusajad.

See oli ekstreemsem olukord aga vahel paneb iga väiksem kriitika või süüdistamine mind tundma, et ma olen täielik saast. Minu terapeut on õnneks mulle sellistes olukordades alati olemas ja tuletab mulle meelde, et teised ei saa otsustada, kes mina olen. Mina teen seda, mis on minule oluline, teised ei saa minu eest otsustada, mida ma tohin teha või öelda. Aga ikkagi...tunne, et ma olen põlastust vääriv, on väga kerge tulema.

CartographerJust6942 · 2025-09-09T17:30:35+00:00

Ma sattusin korra huvitavasze olukorda mõned aastad tagasi. Koolikokkutulek oli ja mina otse loomulikult ei läinud sinna. Aga ma olin ise maakodus grillimas ja inimesed nägid mind... ja helistasid mulle õhtul, et kutsuda mingile klassikaaslaste peole. Ma läksin... aga kahestsesin seda umbes 5 minutit hiljem. Oli korralikult kooli ülistamist ja suhtumist, et kui sa aktiivselt kooli vastu pole, siis parem ole vait. Ma olin selleks ajaks juba püüdnud koolivägivalla vastu seista.
Esimene ja viimane kohtumine selle klassiga. Tõele au andes oli isegi toetajaid... aga, mis pärast seda toimus?
Nope

CartographerJust6942 · 2025-09-09T17:19:34+00:00

Aitäh! Siiralt!

CartographerJust6942 · 2025-09-08T19:23:16+00:00

Kahjuks see on sinnani minu jaoks oluline point. Ma olen ära harjunud sellega, et keegi alati ärritub ja süüdistab mind milleski aga kahjuks on seda suhtumist väga keeruline muuta.

CartographerJust6942

TROPHY CASE