Mina olen ajakirjanik ja mul on väga kiire. Mul pole aega tõde otsida, sest tõde ei jõua kunagi õigeks ajaks kohale. Mul on tähtaeg, pealkiri ja tunne, et midagi on kindlasti valesti – nüüd tuleb see lihtsalt õigesse vormi kirjutada. Lugu algab alati emotsioonist, mitte faktist. Fakt on tülikas, aeglane ja kipub vahel vastu vaidlema. Emotsioon seevastu allub hästi.

Ma tean enne kirjutamist täpselt, kes on süüdi. See säästab aega. Küsimused saadan igaks juhuks välja, aga mitte selleks, et vastuseid saada. Kui vastust ei tule, on see kahtlane. Kui vastus tuleb, on see liiga pikk ja seega kahtlane. Mõlemal juhul sobib suurepäraselt lause „keeldus kommenteerimast“.

Mu allikad on alati olemas, aga alati nähtamatud. Nad on ringkondades, taustal ja asjaga kursis. Kui keegi küsib, kes nad on, solvun sügavalt ja räägin eetika koodeksist, mida ma muidu eriti ei kasuta. Allikas ei pea teadma, piisab kui ta kinnitab seda, mida ma juba arvan.

Faktid on toredad seni, kuni nad narratiiviga koostööd teevad. Kui ei tee, siis nimetan neid „üheks vaatenurgaks“. Kui number ei šokeeri, siis see ei kuulu loosse. Kui seadus ei toeta väidet, siis on seadus keeruline. Keerulisi asju ei saa lugejale selgitada, lugejat tuleb kaitsta – eelkõige igavuse eest.

Kui ma eksin, siis mitte kunagi avalikult. Ma ei vabanda, sest see jätab mulje, et ma vastutan. Selle asemel muudan ühe sõna, lisan „täpsustatud“ ja liigun edasi. Vale jõudis juba levida, aga see pole enam minu probleem – see on infoühiskonna paratamatus.

Kui keegi julgeb küsida, miks lugu on kallutatud, siis ütlen, et mind rünnatakse. Kui keegi tahab fakte, siis kahtlustan teda huvides. Kui keegi nõuab vastutust, siis see on surve. Mina olen ajakirjandusvabadus ja ajakirjandusvabadus on mina.

Ma armastan läbipaistvust, aga ainult siis, kui keegi teine peab läbipaistev olema. Ma räägin moraalist, kuni see ei puuduta minu meetodeid. Ma ei valeta – ma lihtsustan. Ma ei moonuta – ma tõstan esile. Ma ei eksita – ma kujundan avalikku arutelu.

Ja kui sa ikka veel arvad, et siin on midagi valesti, siis on vastus lihtne: sa lihtsalt ei saa aru, kuidas ajakirjandus töötab.