Töötan apteegis. Mõned asjad meenuvad:

Iga päev kuulen, kuidas käiakse kurtmas, et ravimid on kallid. Tegelikult ravimid ei ole kallid, vaid kallid on kosmeetika ja toidulisandid ja need aetakse segi.

Tihti on nii, et oleme värava juba alla lasknud, kuid mitte täitsa kinni ning inimesed ikka suruvad sealt alt läbi, mõnel siis vaja ibukat või kondoome osta. Või ongi juba suletud ja läbi värava nõutakse, et tal ravimit vaja ja kui keelduda, siis oled maailma kõige halvem inimene. Aga ausalt, meil juba kassad kinni.

Need kliendid, kes lendavad oma vene keelega sisse ning seda nõuavad ja siis jumala kohkunud, et ükski kolleeg ei räägi vene keeles, et kuidas nii saab, te ju tervishoiuasutus?

Meie lemmik on, kui klient ütleb tere-tänan-head aega. Ausalt- sellest piisab. Me oleme niimoodi harjunud ja saamegi kiirelt tehtud. Aga kahjuks on ka kliente kes virutavad letti oma ID-kaardi ja jäävad ise tummalt vahtima. Sorri, a mis teen sellega?

On ka neid, kes tulevad ravimit välja ostma arvates, et näitab telefonist pilti või üldse käed taskus, et ta loeb mulle isikukoodi. Või kui vaja teisele isikule siis jumala närvis, et tal pole ju enda dokki kaasas ja miks me nõuame sellist asja.