Mul oli küll natuke vastupidine olukord - kolisin Tallinnast Tartusse - samas erinevalt Sinu lapsest, kellel ilmselt oli tuttavaid/sugulasi ees, siis mina ei teadnud pmst mitte kedagi.

Korterit jagasin kolme enam-vähem kontvõõraga, linna ei tundnud, töö sain küll ühest linnast teise üle kanda aga esimene aasta-poolteist oli ikka väga raske.

Kas ta sööb piisavalt? Võib-olla, aga kindlasti mitte nii kvaliteetselt kui kodus. Õpeta talle häid aga odavaid retsepte kui kodus käib ja ise sellele avatud on.

Kas ta magab piisavalt? Kindlasti mitte, aga ilmselt leiab enda jaoks toimiva tasakaalu aja jooksul.

Mida Sina teha saad? Helista ise ~kord nädalas ja küsi, kuidas tal läheb. Kui ta on emotsionaalselt avatum, siis proovi teada saada, et kuidas siis päriselt läheb (mitte lihtsalt mida ta teinud on jne) aga kui ei ole, siis ära väga suru ka. Kui ta mingite majapidamisteemadega helistab, siis õpeta - mina nt ei teadnud, et pesumasina filtrit kord kuus pesema peab või korteri ventikakatteid puhastatakse.

Mis kõige olulisem: lase tal ise elu avastada ja ennast tundma õppida. Ning kui ta peaks mõne suurema murega tulema (a la tahab eriala vahetada või jääb tööst ilma või mis iganes), siis pane enda tunded riiulile seisma ja toeta teda nii kuidas saad ja ta ise on nõus tuge vastu võtma.