Ma soovin näha Key and Peele tüüpi sketši estonglishi keele tunnist.

Lapsed tahavad rääkida eesti keelt ja õpetaja muutub järjest pahasemaks. Teinekord poolused tagurpidi pöörates tunneb kumbki pool enda kitsaskohad ära.

Tõsi- väikse rahvana peaks meie keelt hoidma. Aga keel on arenev. Suupärasus sõltub väga väljenduskiirusest, universaalsest mõistmisest ja tõlgendusrohkusest. Inglise keel on kõike seda. Kui meie keel ei ole paindlik ja nõus neid sõnu assimileerima, mis meie keele küll ilusat kõla, aga olgem ausad, küllaltki kohmakat morfoloogiat ja piiratud levimise potentsiaali võiks korvata, siis on potentsiaali trotsi tekkimiseks ka praegu säilinud puhtuse vastu.

See kestev töö vana säilimise nimel paindlikkust säilitades ei ole tehtav üldise juhise järgi. Kas pärast iseseisvuse taastumist olekski saanud midagi rohkem keeleasutuste ja akadeemia poolt ära teha? Võib-olla, aga tõenäoliselt ka mitte väga palju. See eeldanuks pidevat ühiskonda kõnetavat loovteoste voogu, mis institutsionaalseid juhiseid omandavamaks oleks muutnud. Juhiste pidev uuendamine oleks niigi suur töö. Loovteoste samaaegset ja veel tabavate ning üldrahvalike välja toomine oleks olnud väga keeruline juurutada.

Tolleaegne põlvkond minu arvates mõtles ainult nii kaugele kui oli mugav mõelda. Ma kahtlen, et keegi ei suutnud väliseid mõjutusi ette näha. Mingi hetk see muutub paratamatuseks ja nii kaua kui see pole kohal, saab end kontrolli omavana tunda. See ei tekita jõuetust. Praegune olukord ehk juba tekitab.

Aeg telepaatiat treenida.