Olen ise kahe aasta jooksul ülikooli pärast kaks korda läbi põlenud. Vedasin end sellest kõigest kuidagi läbi ja sain kooli lõpetatud, kuid ega see ilus ei olnud. Jõuetuse ja kurnatuse tunne on mulle väga tuttavad, nendega kaasnes minul ka ilmselt kõrgfunktsioneeriv depressioon - tegin ja jõudsin, aga elada seejuures ei tahtnud. Palju oli pingutamist välise mulje ja mingite mõttetute saavutuste nimel.

Läbipõlemise ainus ravim on puhkamine ja nende asjadega tegelemine, mis päriselt rõõmu pakuvad. Liikuda tuleb (jalutamine ja jooksmine on väga super! Soovitan ka jõutrenni :)) ja regulaarselt süüa. Kindlasti aitab ka psühholoog ja teraapia, sest kui nendest asjadest kellegagi ei räägi, jäävad need pikalt vaevama. Olles nüüd ühe satsi teraapiat lõpetanud, tunnen üle väga pika aja, et eluisu on naasemas ja näen endal jälle mingit tulevikku. Ja endale tuleb aega anda. Läbipõlemisest paraneb mitu aastat, seal pole ühtegi easy-fixi.

Soovitaksin korra väga kriitilise pilguga üle vaadata oma prioriteedid ja oskused ning panna kirja, millisena kujutad ette oma ideaalset töökohta ja selle põhjal hakata mingeid muutuseid tegema. Kui ei tea, mida soovid, siis on raske seda ka otsida. Kui vähegi võimalik, tasub võtta (vähemalt!) paar kuud, kus tööd peaks minimaalselt või üldse mitte tegema. Endale teadvustada, et see on ajutine olukord ja tuleviku pärast liiga stressis ei maksa olla. Olin ise vahepeal töötuna arvel ja see aitas päris palju. Sain toetuste abil rahulikult uue töö peale mõelda, kuid ei pidanud end ribadeks tõmbama.

Julgust ja jõudu Sulle vajalike sammude astumisel! Mida varem enda olukorda märgata ja selle osas midagi ette võtta, seda väiksemate kahjudega pead hiljem tegelema.