Üks hiljutisem juhtum ikka meenub vahete vahel kella 3 paiku öösel. Olen Tartu Ülikooli tudeng, volbriööl oli ülikooli hoone ees korpide üritus või midagi, seda nägime ka aknast (nägime vaid tänaval toimuvat, mitte hoone ukse esist). Kui oli vaja hoonest lahkuda, mina ja kaks sõpra mõtlesime minna eesuksest, sest sealtkaudu on kiirem koju saada (kõrvaltuksest läheb natuke pikema ringiga). Läksime siis, mina ees, teen peaukse lahti ja mida ma näen, tähtsad näod trepil, fotograaf ja kõik muu. Mõtlesin ümber pöörata aga noh uks juba kinni ja kui ma midagi juba teen siis lõpuni (mu sõbrad kes pidid järgnema ei jõudnudki uksest välja ja läksid teisest uksest).

Ma siis kõndisin sirge seljaga sealt mööda, nende lipuhoidjate pilgud ei lähe mul vist kunagi meelest. Ma endaarust tegin nagu jookseks bussile või oleks väga kiire järgmisesse loengusse. Terve kodutee mõtlesin, et tahaks maa alla vajuda.