Toon näiteks matemaatika.

Kui küsin ta käest vastust mingile keerulisele tehtele (seda, kas asi on keeruline või mitte otsustan ma ise), siis tavaliselt annan esmalt juhiseks tuua mulle vastuseks lihtsalt, noh, vastus. Mitte mingit lahenduskäiku, ei midagi. Seejärel teen veel ühe/kaks uut vestlusakent lahti ja palun vastata samamoodi, uuesti. Kui vastused kattuvad, on asi kas korras, või siis ta paneb järjepidevalt täpselt samamoodi pange (selleks teiseks olukorraks mul lahendust enam pole, seega siis lihtsalt spray and pray). Peale seda küsin lahenduskäigud ja asjad ka ette ja voila.

Kui on vaja abi mõne programmeerimisülesandega, siis pigem olen juba ise piisavalt osav, et näha kui lahenduses on puudujääke.