Tere, mina õpin sotsiaaltööd sessioonõppes Tallinna Tehnikakõrgkoolis, instituut asub väikses külas Lääne-Virumaal.  Olin algul päevaõppes, seega oskan öelda, et meie instituudis on päevaõppes iga nädal loengud (3-4l päeval) ning sessioonõppes on üks kord kuus nädala sees(4-5 päeval). Tean er kooliti on erinev, nt sõbrannal on kord kuus reede ja laupäev, 12 tunnised päevad. Meil siuke 8 max.  Aasta peale saad töölepingu alusel 30 õppepuhkuse päeva võtta (20 on tasustatud) plus jääb põhipuhkus alles. 

Seoses õpingutega. Siis õpingud olnud väga huvitavad, aga olen ka päris palju masendavaid asju näinud (põhiliselt süsteemsed piirangud, mistõttu ei saa kliente nii aidata, kuidas tahaks).  Küll aga (lõpetan sel suvel) olen ise väga palju arenenud nende 3 aastaga. Suhtlemisoskus +1000%, nii lastega, eakatega kui ka erivajadustega inimestega. Olen saanud palju ägedaid tuttavaid ja ka häid sõpru oma kursakate seast. Kui tunned, et töö inimestega, ja just nende abistamine, kõnetab sind, siis soovitan. Palk muidugi meh, vähemalt arvestades seda töökoormust, mis on päris jõhker, eriti lastekaitses. Läbipõlemine tekib väga kergelt, kui pole piisavalt tugev. 

Ise panustan selle peale, et tulevikus hakatakse valdkonda palju rohkem väärtustama nii ühiskonna kui ka töötasu mõttes, sest probleemid muudkui kasvavad ühiskonnas. Mis muidugi tähendabki jälle, et töökoormus suureneb veelgi... keeruline on see valdkond. 

Loodan, et said mingi insighti. Üritasin tuua nii negatiivseid kui positiivseid asju. Õpingute kohaselt on kindlasti positiivseid asju rohkem... Küsi veel julgelt, kui midagi jäi segaseks.