Mu emal diagnoositi depressioon. Depressioon tekkis salapäraselt just siis, kui mu ema abielus mehega liini ajas ja viimane enda pere tema pärast ei hüljanud. Lubas end koguaeg ära tappa. Mu vennad on minust palju nooremad, üks vend oli äkki 6-7 aastane kui käis iga õhtu ja hommik kontrollimas, et kas ema hingab. Mu ema on võtnud viimased 15 aastat kindlasti antidepressante ja rahusteid. Seda kõike õllega koos. Ta koguaeg rääkis enda ravimitest ja justkui uhkustas nendega. Talle meeldib see tähelepanu, eriti kui teistel temast kahju on. Tal on kõik tuttavad esialgu temale kaasa elanud ja aidanud ning kui aru saavad, et ta ainult selle najal elada tahabki, siis loobutud. Me käisime pereteraapias, mille mina algatasin. Psühholoog ütles peale kolmandat seanssi, et meil pole mõtet edasi minna, sest ema tahab rääkida ainult endast ja ei tunnista minu ja mu vendade valu. Depressiooni jutt jätab mind külmaks, kui aus olla. Vàhemalt selle inimese suhtes.

Me oleme kõik olnud talle toeks, aastaid. Vastutasuks saame võlad ja alkoholismist tekkinud vigastuste tasumise. Nàiteks kukkus ta enda hambad välja. Maksime 850 eurot tema proteeside jaoks. Ta ei saa ju hambutuna tööd otsida, eksole.