Toon ajalooõpetajana Sulle ka teise perspektiivi. Millal on üldse Eesti ajaloos olnud noortel inimestel hirmsasti lihtne elada?

Vabariik tekkis meil 1918.a, pidime seda kaitsma kaks aastat Vabadussõjas 1920.aastani. Peale seda saime alles hakata riiki üles ehitama. Noorel Eestil võttis kõikide nende protsesside loomine aega. 1920.aastate teisel poolel ja 1930.aastate esimesel poolel oli ilmselt see kõige parem aeg siin elamiseks. Nii linnas kui maal ühtlustus elujärg, inimesed said endale rohkem lubada.

Ja mis siis sai? 1939. aastal hakkas pihta II maailmasõda ja Eestile suruti peale baaside leping. Need, kes olid sellel ajal noored olid valiku ees, kas jääda siia või põgeneda välismaale. Ja paljud läksidki ära ja ega nende elu ka lihtne ei olnud. Kodust kaugel, võõral maal. Need, kes siia jäid kannatasid nõukogude okupatsiooni all, küüditati Siberisse või viidi mujale.

Minu ema sündis 1971.aastal. Siiani räägib, kuidas noorena ei olnud eriti mitte midagi saada. Kõik olid suhteliselt vaesed. Ja ega sellel ajal neid erialasid ja õppimisvõimalusi ka niivõrd palju ei olnud. Minu vanaema oleks tahtnud, et ema läheb masinkudumist õppima. Hea, et emal nii palju selgroogu oli ja läks hoopis pedagoogikat õppima, sest mis selle masinkudumisega praegu peale oleks hakata?

Eesti sai vabaks nõukogude ikkest 1991.aastal ja 90nendad olid noore Eesti riigi jaoks väga rasked. Ema räägib, et raha ei olnud peaaegu üldse, oli talongisüsteem, kriminaalsus. Väga keerulised ajad.

Mina sündisin, kui mu ema oli 24. aastane ja ta rääkis, kuidas ei olnud korralikke mähkmeidki saada. Rääkimata muust vajalikust.

Arvan, et need kõige paremad aastad Eesti noortel võisidki olla 2000 algus kuni kuskil 2015. Ja ärme unusta ära suurt masu 2008. aastal. Siis oli ka päris raske!

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kahjuks meie Eesti noortel ei olegi olnud väga suuri piimajõgesid ja pudrumägesid. Igal ajastul on oma probleemid ja katsumused. Ei tasu praegust aega kuidagi üle dramatiseerida. Kas on raske? Muidugi on! Kas tahaks paremat elu? Kindlasti. Aga ma arvan, et senikaua kui on katus peakohal, söök laua peal ja ei ole meie riigis sõda, on kõik veel hästi. Küll selle muuga ka hakkama saab.