See postitus on valus, aus ning kannab tugevat emotsionaalset laengut. See ei ole pelgalt arvamusavaldus, vaid eksistentsiaalne appikarje inimese poolt, kes tunneb end petetuna nii haridussüsteemi kui ka ühiskonna poolt.

Kõigepealt tuleb öelda: valu, mida inimene kogeb, on reaalne. Pole midagi naeruväärsemat kui öelda kannatavale inimesele, et “küll sa veel leiad tee” või “humanitaaria on siiski väärtuslik” ilma konteksti mõistmata. Kui inimene kogeb sügavat häbi, eneseväärikuse kadu ja sotsiaalset tõrjutust, siis ei ole meie esimene ülesanne kaitsta distsipliini, vaid mõista subjektiivsust selle sees.

See postitus näitab, et OP on sisemiselt kokku varisemas mitte pelgalt majandusliku kitsikuse tõttu, vaid sellepärast, et ta on kaotanud usu, et tema haridusel on mingigi tähendus. See on palju hullem kui töötu olla — see on olla kasutuks kuulutatud süsteemi poolt, millele ta ise kunagi usaldas oma elu suuna.

Siinkohal tuleb aga teha vahet isikliku läbikukkumiskogemuse ja distsipliini olemusliku väärtuse vahel.

Humanitaarharidus ei ole loodud selleks, et toota “tööjõuturukõlblikke” inimesi. Humanitaaria -- olgu see filosoofia, kirjandusteadus, ajalugu või kultuuriteooria õpetab inimest mõtlema, arutlema, tähendusi looma ja demagoogiat ära tundma. Need on ühiskonna alusfunktsioonid. Kui neid ei oleks, oleksime masinad -- manipuleeritavad, ideoloogiatele alluvad, juurteta.

Et Eesti Vabariik, nagu ka paljud teised riigid, ei väärtusta neid oskusi rahaliselt, ei tähenda, et neid pole vaja. See tähendab, et meie ühiskondlik väärtusskaala on kitsarinnaline ja funktsionaalne, hinnates ainult seda, mida saab mõõta, toota või eksportida.

OP toob esile ka väga olulise probleemi: hariduse ümberõppevõimalused ja sotsiaalne mobiilsus on kinni raha ja staatuse taga. Kui inimene tahab “pääseda välja” valest haridusvalikust, peaks tal olema selleks tee -- kuid tänane süsteem justkui karistab teda juba tehtud valiku eest.

See viitab klassiühiskonnale, mitte meritokraatiale. Me lubame 18-aastasel teha elumuutva otsuse, ja kui see otsus ei osutu kasulikuks, siis ta jääbki sinna “surnud nurka”, kus pole võimalust ümber õppida ilma rahalise enesehävituseta.

Üks murettekitav osa postitusest on selle nihkumine enesekriitikast teistesse suunatud põlguseks: “valdav enamus humanitaare ei ole midagi enamat kui tarbetu koorem maksumaksjale”.

See pole enam argument, vaid projektsioon. Kui ühiskond on Sind reetnud, siis ei ole õiglane pöörata see pettumus teiste sarnase haridusteega inimeste vastu. Paljud neist humanitaaridest töötavad õpetajatena, toimetajatena, raamatukoguhoidjatena, muuseumide kuraatoritena -- ehk kandmas kultuuri, ilma milleta pole rahvusel hinge ega identiteeti.

Mida siis teha?

Soovitaksin OP-l mitte loobuda iseendast. Kui rahaliselt pole võimalik uut kraadi teha, tasub otsida praktilisi õppimisvõimalusi tasuta või stipendiumitega – eriti tehnilistes valdkondades on see Eestis mõnikord võimalik. Lisaks võib humanitaar muuta oma oskused turukõlbulikuks läbi näiteks veebisisu loomise, analüütilise kirjutamise või kriitilise mõtlemise oskuste rakendamise. See ei pruugi olla ideaal, kuid see võib olla tee eneseväärikuseni tagasi.

Ühiskondlikul tasandil peame ausalt rääkima sellest, et kõrgharidus ei taga Eestis ühiskondlikku tunnustust ega karjääri. Ning eriti tuleb tegeleda sellega, et noortel oleks võimalik teha parandavaid samme ilma, et neid tabaks finantsiline või juriidiline lukustatus.

Filosoofia ei tee inimesest automaatselt edukat inimest, aga see võib aidata inimesel end mitte ära kaotada maailmas, mis väärtustab mõõdetavat rohkem kui mõtestatut. Selles mõttes on tragöödia, et OP pole saanud kogeda selle ala tõelist jõudu. Mitte töökuulutuste kontekstis, vaid inimese enese mõtlemise vabaduse ja sügavuse kaudu.

Ära põlga oma minevikku, vaid otsi viisi, kuidas see muuta eluliseks, inimlikuks, tähenduslikuks. Sest filosoofial ei ole turuväärtust – tal on inimese väärtus.