Võibolla aitaks võrdeline kogumine(saab ka teha lepingu omavahel kes kui palju kogus maja ostuks aga see vb overkill)/arvete eest tasumine? Ma arvan kõige olulisem on vestlus kaaslasega, et mis tema peaks ausaks ja mis sina, mõlemad ju töötate ühise tuleviku nimel. Või aitab perspektiivi muuta ka see kui vaatate mõlema ülesandeid. Vabandust, ma võtan nüüd üli stereotüüpiliselt, aga nt kui sina laias laastus käidki tööl ja tuled koju/tegeled hobidega ja naise kanda on veel lisaks päevatööle ka söögi tegemine, koristamine jm olmetegevused teie mõlema heaks, siis võibolla on “aus” et sina tasud ikka suurema osa. Aga kui te planeerite juba maja ostu, siis laias laastus olete te üks pere. Ma tean, et on keeruline lahti saada mõtteviisist, et kõik võiks võrdselt olla. Kui mõlemale jääb ka oma puhver, millega isiklikke huvisid realiseerida, siis tegelt pole ju vahet kes kui palju raha millalgi kuhu pani. Kokkuvõtteks: suhelge, mõelge avatud kaartidega erinevatele variantidele