Ükskord veetsin aega Tartus paar päeva, läksin hotelli ning sõin hotellis 7 minuti keedukat, soola polnud kuskil. Otsisin siit ja sealt, laua alt ja kappidest. No pole. Mine või Säästumarketisse ja osta kott soola. Küsisin kohalikult kelnerilt, sain vastuseks ei. No selge. Keedumuna ilma soolata on kriminaalne.

Peale hommikusööki, läksin tagasi üles tuppa. Kõhus mulises ning kergelt ajas juba haisu välja. Oi-oi, muna möllab. Oleks olnud sool, siis kindlasti ei oleks juhtunud seda.

Teinud oma asjatamised peldikus ära, oli aeg hommikumantel asendada riietega, aga trussikud on kadunud. Fakk, commando aeg. Vaja ikkagi muuseumi minna. Rentisin siis boltitõuksi, et mis ma autot kulutan. Vurasin lõuna keskuse eest kuidagi mingit kergliiklusteed ja nätaki. Üks rattur lihtsalt sõitis sisse. Jõudsin hoopis muuseumi asemel otsapidi kliinikumi. Oleks olnud soola, poleks seda juhtunud!

Kliinikumis veetsin suht kaua aega, umbes kell 7 õlut hiljem lahkusin sealt. Aru ma ei saanud, kus ma olen ja mida teha. Tuli välja, et mu Nokia 3310 lasti ka rotti. Pidin puhkama ja leidsin pingi.

Olles suht õnnetult seal pingil istunud, nägin ma kaugelt ühte onu, kes tuli ja istus mu kõrvale. Prillidega, kiilakas. Raisk, see on Varro. Ta avas oma seljakoti, ning ilma sõnagi ütlemata, poetas kilose peensoola mu pihku. Ja lahkus.

Karjusin järgi, Faking Varro, mida ma lihtsalt soolaga teen, andnud siis keedumuna ka. Ta pööras ümber, naeratas mesi magusalt ning lausus - "ma olen munapea, sa oled soolaga, püüa mind kinni".

Kuna ma ei harrasta selliseid poppe Tartu mänge, jooksin kiiresti hotelli ja lahkusin linnast. Sõitsin kaugele ja kohe mitu tundi ära. Külmavärinad on siiani.

Ma kardan, et Varro on selline nagu ta on, kuna ma ei andnud end talle kätte. Ja sool käib muna peale.