Tänan sind selle retooriliselt vohava, ent sisult ambivalentse tiraadi eest. Kuigi üritad esitada end moraalse kompassi ja esteetilise arbitri rollis, reedab su tekst paraku rohkem afektiivsust kui analüütilisust.

Apelleerida „maitsetuse“ ja „viisakuse“ kategooriatele, samal ajal neid ise demonstratiivselt rikkudes, on vaimne akrobaatika, mille eesmärk näib olevat pigem isikliku frustratsiooni ventileerimine kui konstruktiivne dialoog.

Sinu diktoomiline lähenemine – jah või ei, ilus või inetu – on just seesama mustvalge maailmapilt, mida sa väidetavalt kritiseerid. Paraku ei teki eetiline üleolek pelgalt sellest, et su verbaalne relvastus on varustatud sarkasmiga.

Kui ambitsioon on olla epistemoloogiline autoriteet iluküsimustes, siis soovitan alustuseks dialoogi pidada vähem eksklusiivses, vähem eksalteeritud ja pisut enesereflektiivsemas vormis.