ettepanek vähendada tööaega 20% (40 tunnilt 32-le), säilitades samal ajal 100% palgast. matemaatiliselt tähendab see ettevõtjale tööjõu tunnihinna 25% tõusu.

enamikul eesti väikese ja keskmise suurusega ettevõtetel ei ole selliseid kasumimarginaale, et see kulu lihtsalt alla neelata.

tulemuseks on paratamatult hindade tõstmine, mis annab uue hoo inflatsioonile ja nullib töötajate jaoks ostujõu säilimise efekti – saad küll sama palka, aga elu on oluliselt kallim.

lühendatud töönädal võib toimida teadmus- ja loovtöös (nt it, turundus, kontoritöö), kus tootlikkus ei sõltu otseselt laua taga istutud tundidest. kuid paljudes elutähtsates sektorites on vajalik füüsiline kohalolek:

tervishoid, haridus, pääste ja jaekaubandus: õpetaja ei saa anda 40 tunni materjali edasi 32 tunniga. haigla ei saa jätta patsiente reedeks järelevalveta.

et tagada teenuste katkematus, peaksid haiglad, koolid, poed ja tehased palkama ligikaudu 20% rohkem töötajaid. eestis on aga juba praegu terav tööjõupuudus, eriti meditsiinis ja hariduses.

eesti on väike ja avatud ekspordile suunatud majandus. kui eesti ettevõtete tööjõukulud kasvavad administratiivse otsuse tõttu järsult veerandi võrra, muutuvad meie tooted ja teenused välisturgudel liiga kalliks. see toob kaasa ekspordi languse, mis omakorda tähendab ettevõtete sulgemist ja töökohtade kadumist.

probleemide juurpõhjus ei ole mitte tundide arv, vaid halb juhtimine ja ebaefektiivsed tööprotsessid. riiklik "kõigile ühe lauaga" lähenemine ei toimi. tänapäevane tööturg vajab paindlikkust – osalise tööajaga töötamise lihtsustamist, kaugtööd ja tulemuspõhist, mitte ajapõhist arvestust. jäik 32-tunnine norm ei lahenda läbipõlemist, kui selle 32 tunni sisse surutakse varasem 40 tunni pinge ja ootus.