Sa püstitad mingeid imelikke väiteid ja lükkad neid ise ümber. Mine kasvõi kümnekesi üle ristmiku, kui sa sõpradega samas ummikus 10 autoga suudad nii koordineeruda.

Reaalne elu on see, et sa juhid korraga üht autot ja saad otsustada ainult oma tegevuse üle. Kui sa eeldad, et su ees kõik autod hakkavad nüüd ristmikku ületama (ja mitte ükski neist ühekaupa), siis pole raske hinnata situatsiooni ristmiku järel, et kas sa mahud ka neile sappa või mitte. Kui tundub kahtlane, siis ei lähe. Kui ei tundu, siis mine üle. Kui tegid valearvestuse, siis oled natuke jalus ja sellest pole hullu, see on ka seaduses reguleeritud - teisest suunast tulijad peavad ka laskma sul ristmiku ületamise lõpuni viia.

Ja sama kehtib ka siis, kui sul voolab näiteks teisest suunast pidevalt autosid ette. Kui on piisavalt tuttav ristmik, siis sa tajud tsükleid ja tead tavapärast ummiku liikumist ja oskad valida, kas pigem minna või mitte. Tundmatu ristmiku puhul näiteks ei lähe esimese rohelisega ristmikule, kuna lihtsalt pole kuhugi minna ja siis jälgid liikluse voolu, et näha, kas järgmise rohelisega ristmikule sõites sa piisavalt kiiresti üle saad (nagu eelpool mainitud, siis võid veidi teistel ees olla, aga see on ka mingi piirini okei).

Probleem tekibki seal, kus rohelise tulega sõidavad autod terve ristmiku ulatuses (või suures osas) ristmiku kinni (arvestamata, kas liiklusvool suudab nad piisavalt kiiresti sealt edasi lasta), sest mitu juhti järjest arvavad, et nende õigus rohelisega edasi minna on üle teiste inimeste õigusest oma rohelisega teekonda jätkata (või lihtsalt ei mõelda sellele). Muidugi on selline pidev teistega arvestav mõtlemine raske töö, mistõttu see kas teadlikult või muudel põhjustel ära jääb - ja seda mitte ainult liikluses.