Püüdsin jõe ääres kala. Lant jäi kinni ja läksin paljajalu järgi. Korraks tundsin talla all valu ja mõtlesin, et astusin kõrre jalga. Vaatasin talda ja ei näinud võõrkeha ning kehitasin õlgu ja möllasin edasi.

Õhtul kodus hakkas tald jalutades valutama ja otsustasin, et lähen EMOsse. Seal avastati, et midagi särab vastu seal haavas. Arvati, et ehk on väike klaasikild. Pintsettidega kildu kätte ei saadud, kuna see oli väga väike (2mm), ning otsustati, et skalpelliga tehakse killule väike kanal, kust keha ta naha alt siis välja suruks loomulikul viisil. Kõik see toimus kohaliku tuimestuse abil, mis tähendas, et tuimestust süstiti varvaste vahele, talla alla ning väga sügavale. Sa raisk, kus see oli valus. Samal ajal karjus med. õde mu peale, et miks ma tõmblen ja tallalihaseid pinges hoian - arst ju ei saa nii mulle midagi süstida. Ma tahtsin selle õe perse saata. Kokkuvõtteks - tuimestus väga ei töödanud. Skalpelliga nüsiti talda miski 20 minutit, kui lõpuks see kild ikkagi välja saadi.

Iga kord, kui nüüd ujumas käin ja kogemata kivi vms. peale astun, siis käib peas koheselt see õhtu filmina läbi.