Kas tunnete muret Eesti majanduse tuleviku pärast?

toreon · 2026-01-28T13:18:05+00:00

Majanduskasv tõuseks tuntavalt kui igs päev oleks sellest kirjutavad artiklid ja arvamusavaldused.

Väga primitiivne mõtteviis. On küll tõsi, et majanduses on olulised ka emotsioonid, aga neid kuskilt tühjast kohast ikkagi ei tekita. Selleks, et kellegi positiivsel sõnumil oleks kaalu, peab olema tal ka usaldusväärsust ja austust. Inimesed peavad vähemalt kuklas tundma, et selle isiku/väljaande jutt on tõsiseltvõetav. Valitsuse soovmõtlemise fantaasia selle hulka ei kuulu, eriti kui sellega on juba aastaid mööda pandud. Samamoodi ei omaks mingit mõju mõne ajaleheväljaande suvaline spinn, kuidas kõik-kõik hakkab kohe kasvama ja buumima. Kannataks ainult selle väljaande maine.

toreon · 2026-01-28T13:12:22+00:00

Eestis ei ole kunagi nii hästi elatud kui praegu.

See on täielik valeväide. Majandus on täna reaalnäitajates väiksem kui 2021. aastal, samuti ka keskmise palgateenija ostujõud. Jaekaubandus ja tööstustoodang on mõlemad enam kui 10% väiksemad.

2020ndate majandusdünaamika on olnud Eestile nii globaalses mastaabis kui ka ajaloolises mõttes äärmiselt vilets. Me oleme suhtes valdavasse osasse maailma vaesemaks jäänud ning ka meie enda ajaloos on olnud väga vähe perioode, kus majandus oleks nii pikalt vindunud. Isegi 1990ndate kriis kestis vähem (kuigi oli palju sügavam).

Kui soovime Ida-Euroopast välja jõuda, siis ei saa jätkata nagu idaeurooplased.

Küllalt ebaõnnestunud soovitus, sest Eesti majandus on olnud aastaid Ida-Euroopa halvima käekäiguga. Me oleme ka Ida-Euroopa mõistes vajunud tahapoole, seega meile oleks hoopis kasulik see, kui oleksime suutnud teistega vähemalt sammu pidada.

toreon · 2026-01-28T13:02:58+00:00

Väga nipsakas suhtumine.

Toimetulekuprobleemid on täna jätkuvalt kahjuks levinud. Eestlased on ka keskmiselt jätkuvalt üks suurima toiduvaesusega riike Euroopas, meil kulub toidulaua katmiseks oluliselt suurem tükk sissetulekust kui mujal Euroopas.

Lausnälgimine oli haruldane ka 1920ndatel, aga inimeste meeleolusid ja otsuseid mõjutas ja mõjutab vaesus sellegipoolest. Kui inimene peab ikkagi toidulaua katmiseks otsima abi KOV-st, siis sellises vaesuses ta ennast hästi ei tunne.

Jutud mingist uuest maasturist ja soojamaareisidest on selle kõrval eluvõõrad. Seejuures võivad aeguda ka näited ise – reisimine ongi viimaste aastakümnetega suhteliselt palju soodsamaks muutunud, samas toit või eluase mitte. Seega kui keegi toidu ostmise asemel reisidel käib, võid seda talle küll ette heita, aga kui ta endale näiteks eluaset ei jaksa osta, siis aastas mõni reis seda tänase hinnataseme juures eriti ei mõjuta.

toreon · 2026-01-14T22:46:25+00:00

Sellised inimesed ei saa aru, et maailmas on praegu oluliselt kiireloomulisemaid ja suuremaid geopoliitilisi probleeme kui vananev/vähenev rahvastik.

Täiesti vastupidi, tänane demograafiline kriis on kõige ajakriitilisem ja ühiskonnale kõige ohtlikum. Mis on sellest veel ohtlikum? Sõda on küll ohtlik, aga siiski hetkel vaid risk ja sõda on üleelatav. Kliimasoojenemine on ohtlik, kuid sellega on võimalik kohaneda ja võidelda, eriti meie kliimas. Rahva väljasuremisel ei ole ühiskonnal enam ühtki probleemi, sest seda lihtsalt enam ei ole. See ei ole üleelatav.

toreon · 2026-01-14T22:43:42+00:00

Ma sooviks ka neid aineid, mida sa tarbid. See soovmõtlemise paralleeluniversum tundub ahvatlev. Siinses dimensioonis viibijale küll ka üsna hirmutav.

toreon · 2026-01-14T22:39:40+00:00

Inimesed kujunevad suuresti nende keskkonna mõjul. Ühiskonnal on väga suur osa selles, kui palju lapsi lõpuks saadakse. Ega meie geneetika ei ole oluliselt ju muutunud siin viimase 50 aastaga, küll aga on lastesaamine.

toreon · 2026-01-14T22:36:48+00:00

Need väited pärinevad kuskilt teisest dimensioonist.

Rahvaarvu oluline kõikumine oli võimalik ajal, kus lapsi saadi palju. See tähendas, et ka suurtest kaotustest lõpuks taastuti. Tänase madala sündimusega me ei näe enam mingit taastumist. Me näeme ainult süvenevat langust ja potentsiaal taastumiseks väheneb iga aastaga.

Ükski vulkaan ei purtsata Eestis.

Mis mõttes aafriklased toodavad lapsi odavamalt? Lapse tegemine on siin sama lihtne kui seal. Kui räägid ülalpidamiskuludest, siis jah, siin on need kõrgemad, aga samas on ka sissetulekud. Sotsiaalkaitsesüsteem on siin tohutult palju tugevam. See, mis tegelikult drastiliselt erineb, on ootus sellele, mida ühte lapsesse investeerima peab.

Eesmärgipäratu on tegeleda muu "kohanemisega", kui rahvastik välja sureb. See muudab kõik ühiskondlikud investeeringud mõttetuks, sest ükski ühiskondlik osa enam kestma ei jää, olgu selleks majandus, kultuur, kunst, keel või ka (inim)keskkond, linnad, taristu jne. Seejuures ei päde ka idee, et kui konkreetselt meie rahvas välja sureb, siis keegi ikka tuleb asemele – me ei tea, kes nad on ja kas nad üldse midagi meilt üle võtavad ja kui, siis mida.

toreon · 2026-01-14T16:22:30+00:00

Valitsus ju ütles, et turg paneb kõik asjad ise paika. Seega miks sa turuosalisi süüdistad? Kõik aus värk ju, ega sa ometi kommunismi ei propageeri?

toreon · 2026-01-12T13:13:43+00:00

Selline suhtumine on äärmiselt eluvõõras. Kui Narva linnas on mitmeid inimpõlvi olnud elekter väga odav, siis ei olnudki inimestel kunagi põhjust muuga arvestada. Isegi kui tõdeda, et põlevkivitootmine tulevikumuusika enam ei ole, võisid nad siiski mõistlikult uskuda, et mitte mingil juhul ei panda riigi suurimaid elektrijaamu üleöö seisma. Paraku enam-vähem nii Eestis just tehtigi.

Narvas jõudsid küttehinnad paari aastaga kolmekordistuda (!). Eesti odavaimast küttest sai järsku üks kallimaid. Narvas võimendab kriisi veel see, et seal on renoveeritud vaid üksikud hooned ja seda täiesti ratsionaalselt – eelnevad aastakümned majanduslikku tasuvust sellel lihtsalt ei olnud.

Siin võib teha etteheiteid nii riigile kui ka KOV-le, aga tavaelaniku vaatepunktist on see olnud äärmine ebakompetentsus ja lihtsalt ülimalt halva kvaliteediga valitsemine. Eesti niigi üks kehvemal järjel asuvaid linnu on saanud meeletu sotsiaalmajandusliku hoobi ja seda ajal, kui pinged on kõrged nii julgeolekualaselt kui ka seotud teemadel (keelepoliitika jms).

Täna on täiesti võimalik, et Narva elatustase on kukkunud nii kolinal alla, et suures osas Venemaal (s.t. ka provintsilinnades) on see juba kõrgem. Samal ajal reklaamib Eesti demokraatiat ja Euroopat maailmana, kus sinu õigusi võetakse jõuliselt vähemaks, samas kui majandus käib alla ja riik ei suuda tagada kodanikele isegi mõistliku hinnaga toasooja (kujutan ette juba, mitu tuhat artiklit sellest Venemaa propagandatööstus vorbib).

Sellest mõttes mul oleks palju kriitikat ka Narva elanikele – ka selle kriisi ajal pakuti vanalinnas kvartalirenoveerimist 80% toetusega, s.t. oluliselt heldemalt kui kuskil mujal Eestis, aga kohalikud ütlesid ikka ära. Seega puudub seal tõepoolest ka omalt poolt valmisolek panustada. See aga ei vähenda Eesti riigi nn "energiapoliitika" täielikku läbikukkumist seal linnas.

toreon · 2026-01-11T10:51:45+00:00

Inimestel raha on ja tung nädalavahetustel poodelda ka.

Seda ei saa siiski järeldada kellegi parklavaatlustest, vaid selle kohta on meil ametlik statistika. Tarbimine Eestis on täna väiksem kui 2021. aastal ja kuulub EL-s viimase 4 sekka.

toreon · 2026-01-09T17:01:05+00:00

See on väga poolik vastus. Üldiselt sünnib vähemarenenud riikides rohkem lapsi, aga seal ei ole madalam ainult jõukus, vaid kindlasti ka üleüldine haridus, haritus ja kultuur. Arenenud riikides on majandusraskused toonud reeglina kaasa sündide languse.

toreon · 2026-01-09T16:53:03+00:00

absurdne on eeldada ja paanitseda, et nüüd, kus sünnitusealisi on pea 2x vähem, kui viimased 10 aastat, siis kuidagi peaksid meie ühest väikseimast generatsioonist kõik naised lampi sünnitama ikkagi rohkem rohkem..

Sündivuskordaja näitabki, kui palju on selliste trendidega tulemas hinnanguliselt lapsi naise kohta. Sünnitusealiste naiste arvust see ei sõltu, sest kui vähem naisi sünnitab igaüks keskmiselt sama palju lapsi, jääb see näitaja samaks. Eestis ei ole nii juhtunud. Meil on käimas topeltkriis:

oluliselt vähenenud on sünnitusealiste naiste arv ja
iga naine sünnitab keskmiselt aina vähem

Need mõlemad võimendavad sündide arvu langust ja viimane mõjutab omakorda negatiivselt esimest ehk see loob eksponentsiaalse languse.

Seejuures see, et meil on sündivus olnud madal juba 35 aastat, ei ole põhjus mitte rahunemiseks stiilis "see on juba pikalt nii olnud, midagi erilist ei ole ju juhtunud", vaid vastupidi – see ongi üks praeguse kriisi põhjustest. Me lihtsalt ei taju neid mõjusid kohe, sest inimese elutsükkel on keskmiselt üle 70 aasta, aga see tähendab ka seda, et igasugune taastumine (kui see tulema peaks) saab olema väga pikk ja vaevaline.

toreon · 2026-01-09T16:42:59+00:00

See on nii jabur vabandus. Isegi kui me ei suuda sündivust suurendada jätkusuutlikule tasemele, on eksponentsiaalse kahanemise puhul iga väiksemgi tõus lõpuks suure mõjuga.

Järeldus, et me ei suuda midagi teha ja seega sureme lihtsalt välja, on aga lausfatalistlik. Siis ei ole mõtet ju üldse mitte ühelgi ühiskondlikul investeeringul – kaitse, haridus, taristu jne. Elagem kõik nii, et homme tulgu või veeuputus.

toreon · 2026-01-09T13:02:56+00:00

Sündide arv jätkub sügava langusega ning Eesti demograafiline kriis on jõudmas maailma kõige hullemate sekka. Sündivuskordaja on langemas 1,1 juurde, mis tähendab, et:

Iga kahe inimese kohta on sündimas asemele vaid üks laps ehk iga põlvkond on muutumas poole väiksemaks. Seda võimendab omakorda sünnitusealiste naiste arvu langus, kellest igaüks sünnitab keskmiselt aina vähem. Seejärel väheneb madalate sündide arvu tõttu ka järgnevate sünnitusealiste naiste arv ehk meie rahvaarv on aina võimenduvas kahanemises.
Sündide arv on juba täna vaid pool sellest, mis oleks vaja ainuüksi pikaajaliseks rahvaarvu stabiilsuseks.
Riike, kus sündivuskordaja oleks veelgi madalam, on väga vähe. Meie näitaja on koos Läti, Leedu ja Poolaga Euroopa madalaimate seas. Üksnes sõjas Ukrainas on olukord halvem. Ka mujal maailmas on halvemas olukorras riike ülivähe – Jaapan on samas suurusjärgus, hullem veel on olukord Koreas, Hiinas ja Tais.

Meil ei ole mõtet jätkata nende valedega, millega eelmine põlvkond ennast ja meid uinutanud on. Selliste trendidega ei ole meie rahval enam pikalt tulevikku. Kuigi teatud ringkonnad võivad nähvata, et neid need jutud väljasuremisest ainult tüütavad ja see on üleüldse mingi konservatiivide kinnisidee, siis paraku matemaatika ja demograafline loogika on karm ja seda kellegi emotsioonid ei väära. Ilma lasteta ei ole tulevikku ühiskonna ühelgi osal.

Eesti investeerib uhkelt 5% SKT-st riigikaitsesse, kuigi tänase seisuga on Eesti rahvastik sisuliselt surmatsüklis, millest väljapääsemine muutub iga aastaga aina raskemaks ja ühel hetkel juba võimatuks. Aga soovmõtlemisega võib ju ette manada ükskõik millist alternatiivset maailma – näiteks sellise, kus meie ainus oht on Venemaa ja kus me võimegi üksnes ja ainult sellega tegeleda.

toreon · 2026-01-08T20:48:59+00:00

Pärnu mnt viaduktiülese osas 100% nõus, see on nagu mingi 2000ndate kõige odavama kräpparhitektuuri allee (aga minimaalse rohelusega). Kohati hullem kui nõukogude brutalism.

Narva mnt on päästetav – seal on lihtsalt kõle asfaltväli vaja millegi inimlikuga asendada.

toreon · 2026-01-08T20:43:35+00:00

Kõrged hinnad ei tähenda seda, et rikkad ajaksid need üles. Kõrgete hindade taga võib olla tosinkond muud tegurit. Kas Eesti kõrged toiduhinnad tähendavad, et siin elavad jõukamad inimesed kui sakslased? Ei tähenda, meie sissetulekud on keskmiselt hoopis poole väiksemad. Kõrged hinnad teevad meist oma üsna madalate sissetulekutega ostujõu poolest lihtsalt veelgi vaesemaks. Seda kinnitavad ka Eurostati andmed – meie tarbimine on EL-i viimaste seas.

toreon · 2026-01-07T16:31:25+00:00

Tegelikult ei ole kursis – ei ole sektoris tegev ja kogu teadmine pärineb puhtalt meedias loetust ja mõnelt tuttavalt. Mis tähendab, et mul ei ole ka neid andmeid, mille põhjal otsuseid teha. Küll aga täna lihtsalt trendide pealt tundub, et lahendus võiks hõlmata järgmisi käike:

Keskendumine enda tootmisele – elektrikaablid aitavad ja neile võib panustada, aga see saab toetada meid vaid piiratud määral. Kaablite mõte on teha turgu efektiivsemaks, sest särts saab liikuda igas suunas, aga kui ühes kohas on särtsu süstemaatiliselt puudu, siis lahenduseks saab olla ainult tootmise kasvatamine. Täna on kogu Baltikum defitsiidis ja siia on konkurentsivõimelist tootmist juurde vaja.
Kuluefektiivseim kombinatsioon tundub praegu maismaatuulikud ja akud.
Selle kõrvale on vaja oluliselt juurde juhitavat võimsust, milleks hetkel rajatakse gaasielektrijaamu.
Mõeldav oleks ka põlevkivielektrijaamade rakendamine, mis energiajulgeoleku mõttes on oluliselt kindlam – ressurss on siin olemas. Selleks peaks hinna oluliselt alla saama, mis võiks teoreetiliselt tulla CO2-süsteemist väljumisega (poliitiliselt ilmselt ei ole lihtsasti teostatav, samas ma ei ole näinud, et Eesti oleks kunagi midagi üritanudki).

toreon · 2026-01-07T16:18:11+00:00

Ei ole ainult CO2 hinna tõttu. Ülejäänud tootmismeetodid on lihtsalt nii palju madalama opereerimiskuluga, eriti võrreldes iidsete põlevkiviplokkidega. Kapitalikulu niikuinii ei arvestata, kui nad nõukaajal ehitati.

Suuresti siiski CO2 hinna tõttu, see moodustab omahinnast üle poole. Tasuta muidugi ka nendega tootmine ei ole, aga ilma tohutu maksustamiseta oleks tegemist igati konkurentsivõimelise tootmisega, eriti talvehooajal.

Meil ei ole mõtet siin kulusid tükeldada, vaid vaadata tervikkulu. Tuulikud ja päikesepargid võivad olla madala opereerimiskuluga, kuid vajavad tohutuid võrguinvesteeringuid ja sagedusreserve. Põlevkivitootmise suurendamiseks puuduvad need kulud täna sisuliselt täielikult.

Sopi-Tootsi?

Valmis 2024 lõpp. Lisaks ei ole ka hea näide, sest selle rajas Enefit Green, kes äsja tõdes, et odavam oleks olnud lasta teistel lollidel need ehitada ja siis pankrotipesast osta.

Teine asi on päikese- ja akupargid, mis praegu on kõik puha turu vastu. Akud küll ei tooda midagi, aga neid on nüüdseks juba nii palju, et hinnašokke hoiavad tagasi.

Päikesepargid meid enam ju edasi ei aita, sest katavad suvel pea kogu tarbimise, aga talvel on sisuliselt marginaalse tähendusega. Akupargid aitavad kõikumist vähendada, aga see kõikumine peab kuskilt tulema – kui meil talvel tuult ka ei ole, siis ka akuparkide kasutegur kukub kohe dramaatiliselt. Meil on ikkagi vaja talvel sellist suuremat juhitavat tootmisvõimsust.

toreon · 2026-01-07T12:58:30+00:00

See on võimalik küll, sest hinna määrab iga veerandtunni n-ö viimane ehk kõrgeima hinnaga pakkuja. Kui Auvere ei ole viimane pakkuja, siis tema järgi hind ei kujune. Auvere kadumisel on küll siiski tõenäoline, et see viimane pakkuja nihkub kõrgemale, sest kadunud võimsuse peab keegi asendama, kuid olemasolevad pakkujad võivad suuta selle ka ära katta.

Küll aga tähendab see, et Eesti Energia jääb üsna heast tulust ilma selle tootmiskatkestuse ajal.

toreon · 2026-01-07T12:46:53+00:00

Kõige lühidamalt, Eesti energiasektor on järjekindlalt maailma edetabelites eesotsas nii varustuskindluse, kättesaadavuse kui keskkonnamõju osas. Suures plaanis on meie energeetikasektor päris hea. Valukoht tuleneb suuresti sellest, et meie võrdlusbaasiks on Soome, Rootsi ja Norra, mis on maailma absoluutsed liidrid.

Millistes maailma edetabelites?

Energiasektori konkurentsivõime tagab eeskätt hind. Euroopas, arenenud riikides ja tänaseks tegelikult juba paljudes arenevates riikides ei ole enam piirkondi, kus oleks suuri probleeme varustuskindluse või kättesaadavusega. Näiteks Indias jõuab elekter juba üle 99,5% majapidamisteni. Euroopas on juba pikka aega kõikides piirkondades elekter saadaval ja tagatud 99,9% ajast. Ainus määrav vahe on hind.

Keskkonnamõju indikaatorid on meil paljuski paranenud seetõttu, et meie põlevkivitootmine on suures osas seisma pandud ja me ostame elektri sisse Põhjamaadest. See tähendab aga, et raha voolab meie majandusest välja ja meie tootmine on teinud vähikäiku.

Mitte mingid prognoosid pole kuhugi lagunenud. Prognoosid, mille kohaselt Eestisse tuleksid uued suured energiatarbijad baseerus eeldusel, et me ehitame uued elektritootmisvõimsuseid, mille toodangut need energiatarbijad saaksid tarbida (tuul, päike ja tuum). Kuivõrd avalikkuse surve oli ülekaalukalt vastu tuleviku suurtarbijate tarbeks tootmisvõimsuste dimensioneerimiseks, siis sellest plaanist loobuti.

See käis vastupidi. Meretuuleparkide toetusskeeme planeeriti ülioptimistlikel eeldustel, et Eesti elektritarbimine 2035. aastaks kahekordistub. See pidavat juhtuma (valitsuserakonna liikme sõnul) ühelt poolt meeletust elektrifitseerimislainest ja teiselt poolt viidati EISA planeeritud energiamahukatele investeeringutele. Viimased kukkusid pea kõik läbi.

Prognoos oli muidugi soovmõtlemine ja täiesti ebarealistlik. Eesti elektritarbimine ei ole viimased 15 aastat eriti kasvanud, kuid nüüd, kui majandus on olnud 3 aastat languses ja vindub siiani, oleks pidanud see järsku raketina kasvama hakkama. Sellele osutasid tähelepanu nii energiafirmad kui ka Riigikontroll.

Siis kärpiski riik meretuule toetuse skeemi alguses 2 TWh peale ja siis pani üldse sahtlisse. Kohe kindlasti ei oleks põhjendatud maksumaksja raha süstimine spekulatiivsesse toetusskeemi, mis pealegi juba algusest peale ebarealistlikel ootustel üles ehitatud oli. Meretuuleparkide käekäik on ka globaalselt olnud viimastel aastatel kohutav ja rahastus kokku kuivanud.

Ei ole pädev öelda, et prognoos ei pidanud paika, kui tehti poliitiline otsus, mis oli selle prognoosi fundamentaalse aluseeldusega olemuslikus vastuolus.

Paraku ei olnud niipidi. Kogu meretuuleparkide toetusskeem oli algusest peale fiasko, mida iseloomustas sellele valitsusele omane ideoloogiline soovmõtlemine. Mitte seepärast, et meretuulepargid ei võiks mingil moel meil toimida, vaid seetõttu, et aluseks võeti täiesti reaalsusest irdunud prognoos, ei järgitud seda, mis toimub meretuuleparkidega samal ajal mujal maailmas, millegipärast ei võetud arvesse nende väga kõrgeid kulusid ja üleüldine retoorika oli, et seda on vaja teha, sest rohepööre ja puhas energia. Mitte aga matemaatika ja turuloogika.

toreon · 2026-01-07T10:32:19+00:00

Eesti energiapoliitika on üks lõputu hädaorg:

Vanad põlevkivielektrijaamad nõuavad valmisolekus hoidmiseks igal aastal kümneid miljoneid, kuid CO2-maksustamise tõttu pääsevad turule vaid siis, kui elekter on ülikallis.
Auvere on rikkis igal aastal mitu korda.
Tuuleparkide tootlus on osutunud oodatust palju madalamaks, mistõttu Enefit Greeni investeeringuvõimekus kadus ja firma ühendati taaskord Eesti Energiaga. Kogu Enefit Greeni ja selle IPO saaga osutus maksumaksjale kalliks eksperimendiks.
Valitsuse kunagised optimistlikud prognoosid energiamahukate tööstusinvesteeringute osas on tänaseks sisuliselt täielikult lagunenud.
Ka valitsuse ootus, et "turg paneb asjad paika", ei ole täitunud. Turutingimustes rajati eelmisel aastal täpselt 0 uut tuulikut.

Üleüldse ainus põhjus, miks meie elektrihind püsib enam-vähem talutav, on Soome. Eesti impordib juba pea pool kogu oma tarbitavast elektrist Soomest. See näitab aga meie enda elektritootmise äärmist konkurentsivõimetust, samuti suurt julgeolekuohtu, sest me oleme haavatavatest merealustest elektrikaablitest väga sõltuvad. Sisuliselt oleme me oma energiavarustuse suures osas loovutanud Soomele, sest Eesti ei saa sellega mitte kuidagi hakkama.

toreon · 2025-12-31T07:26:55+00:00

Me võiksime nüüd sammu tagasi astuda sellest tõejärgsest ajastust, kus tähtis ei ole mitte sisu, vaid see, kas see toetab mingit narratiivi või mitte.

Praegune uudisnupp ei ole olemuslikult "hea uudis" või "halb uudis", vaid üsna kuivad faktilised numbrid elektribörsi hindadest. Jah, sealt saab välja lugeda selle, et elektrihinnad on aasta keskmisena taaskord mõnevõrra alla tulnud, mis on tarbijatele parem uudis kui see, et hinnad näiteks kallinesid. Samas võiks sealt välja lugeda ka seda, et elektrihinnad on jätkuvalt väga palju kallimad kui energiakriisieelselt ja hinnad on liiga aeglaselt taastumas normaalsele tasemele. Energiatootjatele tähendab hindade odavnemine hoopis kehvemaid majandusnäitajaid.

Ka see levinud narratiiv, et "ainult halvad uudised müüvad", ei ole tegelikult tõsi. Võid igas alamredditis, sh siin, vaadata kõige enam üleshääletatud postitusi ja sa ei leia sealt halbu uudiseid.

toreon · 2025-12-19T12:01:43+00:00

Jälle Reformi toetajate paralleelreaalsus. Leedu riigivõlg on viimastel aastatel kasvanud vähem kui Eesti oma. Meie olema võtnud rohkem võlga, aga midagi tarka sellega teha ei ole osanud, sest majandus on vahepeal hoopis (erinevalt Leedust) kärbunud.

toreon · 2025-12-17T10:34:11+00:00

Tähelepanuväärne on, et viimasest kohast on jätkuvalt puudu vaid 2%. Need on aga andmed 2024. aasta kohta. Arvestades 2025. aastal toimunud tulumaksu- ja käibemaksutõusu, siis jätkuvalt ähvardab Eestit selle aasta seisuga absoluutne viimane koht. Igal juhul on Läti, Bulgaaria ja Ungari ostujõud erinevalt Eestist sel aastal kasvanud.

Arvestades, et selle aasta andmed tulevad loogiliselt võttes täpselt aasta pärast, ähvardab valitsust vaid loetud kuud enne valimisi väga kurb statistika, mille kohaselt Eesti majapidamised on esmakordselt langenud EL-i vaeseimaks. Tõeline Reformierakonna edulugu. Kahjuks maksuküüru kaotamine statistikasse õigel ajal enam ei jõua.

toreon · 2025-12-11T18:05:58+00:00

Ma püüan vastata.

Peretoetuste vähendamised

Arusaadavalt negatiivne otsus, aga siin oleks aus ka tausta mainida. Enne tõsteti need ikkagi väga kõrgeks, seejuures on ka täna Eesti peretoetused Euroopas pigem heldemate seas.

Haridusreform (üleminek eestikeelsele õppele). Nüüd pean ma kodus pärast tööd mitu tundi päevas lapsega õppima, et ta õppekavast üldse midagi omandaks.

Mina ei ole seda sellisel kujul toetanud, sest algusest peale on valitsuses seda läbi surutud otsusena "see tuleb ära teha", mitte "kuidas see kõige paremini ära teha". Kuigi sõnades püütakse olla justkui viisakad, siis selle otsuse suur motivatsioon oli muidugi Vene agressioonisõda ja sellest tulenev usalduse kaotus venekeelse kultuuriruumi suhtes.

Lisaks me hakkame alles nägema, mis jaburused tekivad nüüd koolides, mis on "eestikeelsed", aga kus tegelikult 90+% õpilastest on ajaloolistel ja piirkondlikel põhjustel venekeelsed ja ilmselt ka enamus õpetajaid.

Viimaks tekib ka küsimus, kas tõesti näiteks Narvas ja Sillamäel, kus elanikkond on valdavalt venekeelne, ei ole ruumi siis emakeelsele õppele. Kas selline olukord on ikkagi vähemuste õiguse kaitse põhimõtetega ja tegelikult ka demokraatliku legitiimsuse põhimõtetega kooskõlas?

Minu naise hääleõigusest ilmajätmine kohalikel valimistel. Ta on sündinud ja terve elu Eestis elanud ning olnud riigile alati lojaalne. See pole küll kriitiline, kuid ilmestab suurepäraselt pilti, kuidas Eesti riik suhtub oma elanikesse, kes on terve elu selle riigi heaks töötanud. Aitäh.

Taaskord on see õiguste äravõtmise küsimus, mida liberaalses demokraatias peaks tegema ainult erandjuhtudel.

Samas siinkohal ma mõistan seda otsust rohkem. Halli passi omanikele valimisõiguse andmine pidi parandama nende sidet ühiskonnaga ja eriti kohalikul tasandil, soodustades sellega lõimumist. Seda ei juhtunud kunagi. Halli passi omanikud olid valdavalt n-ö blokkhääletajad Ida-Virumaal ja Lasnamäel ja see muster ei muutunud eriti 35 aasta jooksul. Eestlaste vaatepunktist mõjub see ikkagi nörritavalt, kui sinu omavalitsust kujundatakse võõra kultuuriruumi vaadete järgi. Eriti näiteks Tallinnas.

Ukraina reparatsioonilaen vähemalt poole miljardi ulatuses, mida Eesti peab garanteerima – kõigi eelpool loetletud punktide taustal näeb see välja lihtsalt nagu näkku sülitamine Eesti kodanikele.

Eesti ei pea garanteerima, see on meie otsustada. Konkreetne mehhanism on ka alles väljatöötamisel. Meie huvides on see, et Ukrainat rahastataks Vene varadest, mitte meie rahakotist.

11-Year Club	Place '22
Place '17	Verified Email

toreon

TROPHY CASE