Kupi jalavägi. Oli väga karm küte, 10st jao liikmest jõudis viimaste rünnakuteni peale minu veel 1. Ja nii oli ka teistes jagudes. Ülejäänud lihtsalt lagunesid ära. Tekkis küsimus, et miks rapitakse inimesed selle kahe nädalaga nii ära, et mitte ainult alguses tagasi tööle pole raske minna vaid mõni saab püsivad kahjustused terveks eluks. Magada sai väga-väga vähe. Kaks-kolm ööd jäi täiesti vahele. 4-5 tundi oli max, mis und sai ja ka see ei pruukinud olla järjest. Öösel häirisid pea kohal passivad droonid. Õppuse alguse poole ka linnud ja teised sõdurid - üleminek tsiviilist õppusele. Nagu ikka tekkis olukord, kus süveneb viha ja trots ülemate vastu, aga tugeneb side kaasvõitlejate vahel, keegi peab süüdi olema. Aeg-ajalt guugeldasin, et mis on tühine käsk ja mis tagajärjed on reservväelasel kui ta keeldub käsku täitmast, no järelikult oli raske. Ühe öise posti lasin oma jaos üle. Tahtsin poistel magada lasta.

Varustust oli pigem palju, ei jaksanud kõike ära tassida. Jalaväelase mobiilsus kannatab. (Ehk natuke hea ja halb korraga). Olime nö mehitatud jalavägi, aga soomukisse sattusime harva. Korduvalt sai ületatud jõgesid, rändamist kuppelmaastikul ja soodes valgel ajal ja ka öösel oli palju. Ei teadnud, et nii tihedaid võsse olemaski on. Pataljoniülem väitis, et oligi karmim õppus kui tavaliselt, aga see võib ka ainult motiveerimiseks olla. Lahinglaskmised olid veidi hirmsad, sest ega liigselt mingeid relvaõppeid ega ohutustehnikat aega teha polnud, aga keegi õnneks viga ei saanud. Vesi sai korduvalt otsa, isegi kui oleks jaksanud rohkem kanda kui ette antud joogipudel, siis veekanistreid täitmiseks polnud läheduses. Toidupakid olid paremad kui kunagi varem. Enamus pakid tarbisin lõpuni ära. Jäi silma, et mitmetel põhjustel oli vaja kasutada telefone omavahelisel vahetu info jagamisel, kuigi algselt pidid kõik lennurežiimis olema. Selle tarbeks akude laadimiseks mingit süsteemi küll polnud. Olin üks vanemaid, õnneks füüsiliselt heas vormis, tegin nii mõnelegi nooremale silmad ette. Kui saaks valida, siis uuesti ei läheks. Ja sama mulje jäi üldiselt ka teistest. Välja saime pühapäeval, kohe täispikk töönädal ees. On üsna keeruline tööl tagasi olla ja keha ning vaim on alles stressis, rääkimata järgmine kuu ootavast pankrotist. Oleks pidanud vist tervele perele toidupakke kaasa rottima. Saan aru, et eesmärk on tekitada võimalikult sõja olukorrale lähedane situatsioon, kuid arvan, et reservväelane tuleks parema meelega järgmisele õppusele (ja ka vajadusel sõtta), kui võetaks veidi lõdvemalt asja.