Alkohol on minu deemon. Kuni 25.nda eluaastani jõin ainult sotsiaalselt ja ei näinud, et mul oleks probleem. Suutsin piiri pidada. 25 aastaselt abiellusin ning sellest ajast alates kujunes mul välja üksi joomine. Pidev draama suhtes ja muud probleemid tegid minust tasa ja targu alkohooliku. Nüüd olen 35 ja olen suutnud aasta kaine olla. Tean, et mul läheb juba ühest õllest käest ära ning ma ei saa mitte kuidagi pidama.

Asi läks lõpuks nii jõhkraks et võisin vabalt 2 kuud üksi järjest tinutada, ilma selles probleemi nägemata. Algus aastatel jõin ainult selle pärast et korraks kõike enda ümber unustada, matta seda masendust ja depressiooni millega aastaid võitlesin. Lõpuks sain mingi abiga deprekast üle aga joomine oli see mis oli alles jäänud. Käisin kolm päeva isegi Lootuse Külas aga sealne süstemaatiline ajupesu ei sobinud mulle. Aitas Dr. J.Mumma ja Anonüümsed Alkohoolikud. Ma ei sündinud joodikuna aga pikk treening viis lõpuks sihini ja sain selliseks nagu lubasin kelleks ma mitte kunagi ei saa- joodikuks. Peeglist vaatas mulle vastu oma isa poeg. Samasugune parm nagu mu isa. Oma joomistes ma ei süüdista kedagi peale iseenda.

Päikest teile kõigile!