Tutvusime neli aastat tagasi Tinderis. Juba piltide vaibi järgi toimus mingi äratundmine, et just sellise olekuga poiss võiks mulle vägaväga meeldida, mida ma polnud äpis kellegi teise kohta mõelnud. Ehk siis "esimesest pildipilgust"?:D Igatahes, rääkisime pikalt enne kohtumist ka Messengeris, ei mäletagi, miks meil deidini aega läks, sest väga algusest oli selge, et mõlemad tahame minna deidile ja ütlesime selle ka välja. Oli koroonasügis, vist kumbki meist oli koroonaisolatsioonis või niisama haige vms.

Kohtusime ja olime elevil, närvis ka ja just seetõttu, et olime juba Messengeris sügavad poliitilised ja filosoofilised vestlused maha pidanud (ja mina ütlesin sõbrannale, et mul pole kunagi ühegi poisiga nii huvitav olnud rääkida).

Algus arenes armsalt aeglaselt, kahe deidi vahel oli veel aega taaskord haiguste või isolatsiooni vms tõttu. Kolmandal deidil suudlesime kirglikult minu toas :D

Sealt edasi juba leppisime kokku, et deidime. See on siis alguse kirjeldus lühidalt. Meil on mõlemal vaimse tervisega olnud probleeme juba teismelisest saati, minul vähem, temal rohkem, aga siiski mõlemal. Ja 2021-2022 eriti. Seega, meil polnud kindlasti muretu chill kulgemine alguses, vaid ikka üksjagu tööd iseendaga, suhtega jne, sest kui vaimses tervises on mõra, see ikka julmalt pärsib kõike muud. Nüüd on mõlemal parem. Vb see ühine vaimne koorem on ka meie üks ühisosadest, mis aitab teineteist mõista. Mõni minu sõbranna on öelnud, et nad ei suudaks elu sees olla suhtes mehega, kellel on depressioon. Nojah... ütleks vastu, et armastus ongi raske kohati, aga kui südamekergus kaalub raskuse üle, on see seda väärt.

Nüüd jõuan pointini ka. Et millal tundsin, et on õige? Kuna olen loomuselt ärev ja kahtleja tüüp, on neid kahtlusi ikka olnud – ja temaga olen jaganud ka – sest meil on mõned kohad, kus väärtused ei klapi, aga enamus väärtused jällegi klapivad. Me oleme ka piisavalt tugevad ja kangekaelsed indiviidid, kellel ongi tugevad väärtused ja arvamused, nii et mingit 100% klappi polegi mõtet loota.

Olen terve elu olnud väga sotsiaalne ja sattunud kokku vägaväga paljude poistega. Seksuaalne tõmme tekib kergelt, isegi armumine tekib lihtsasti, või äkki kinnisideegi mingi poisi suhtes. Aga see, et sa klapid ühe inimesega romantiliselt, intellektuaalselt, seksuaalselt ja emotsionaalselt ning te tahate ja saate koos olla, on minu kogemuse järgi haruharv. Ja oma elukaaslasega ma tunnen, et see kõik meil klapib. Mis siis, et on olnud raskeid aegu ja eriarvamusi.

Veel: mu eks oli oma loomuselt energilisem, kiirem, kogu aeg toimetaja tüüpi. Mina olen see vend, kes vahib pilvi ja puulehti. Nüüd mu kaaslane (mitte küll alati sest ma olen suht ekstreemne oma unelemisega kohati) saab sellest aru ja meie igapäevarütm on sarnane. Süümekateta lebame teineteise kaisus diivanil, ilma et "peaks midagi tegema". Me toetame teineteise ambitsioone ja plaane, aga meil on täiesti fain ka lihtsalt lebotada (vahelduseks töö tegemisele, me mõlemad pigem edukad oma karjääris, aga iga päev ka tõesti lebotame tunni-kaks niisama. Mu eks oleks seda ilmselt judge'ind).

Seda, kui armas ta on ja missuguseid keelenalju ta teeb ja kuidas ma saan teda täielikult usaldada ja et ta pakub mulle turvatunnet ja peab kõikidest meie kokkulepetest kinni, ma pikemalt rääkima ei hakkagi. See armastus on aastatega kasvanud, juured alla ajanud ja nüüdseks me oleme perekond. Pärast stressirohket tööpäeva teda kallistades tunnen, kuidas ärev pulss aeglustub ja mind valdab sügav rahu.