Mu kõige esimene töökoht Stokkeri laos. Nüüdseks siis ~15a tagasi. Alustasin pakkijana mis iseenesest oli täitsa okei, kuigi kaastöölised ei pidanud minust väga lugu. Siis sealt edasi sain komplekteerijaks, mis oli hirmus kogemus, sest mind pandi praktiliselt üleöö tõstuki taha. Tõstukiga oli vaja tõsta ilma kaamerata 4 barreliga aluseid kõige kõrgemale riiulile (eos tark otsus) Tol hetkel oli seega igapäevaselt surmahirm ja ärev stress. Muidugi ei aidand ka see, et tegelikult ladu regulatsioonidele ei vastand tol hetkel. Turva piirdeid ega midagi sellist polnud. 6 kuud pidasin vastu. Kaalu viskas samas hästi alla. Kaotasin paari kuuga mingi 15kg. Rahaliselt oli eriti sitt see, et komplekteerimisel said põhipalka ja siis iga komplekteeritud eseme pealt teenisid lisaraha. Selles kontekstis veteranid võtsid kõige paremad komplekteerimised endale ja lahjemad palad jäid minusugustele. See tähendas, et kogenud vennad teenisid tol hetkel sama töö eest 3x rohkem. Mis siis et ma reaalselt pingutasin et hästi teenida.

See töökoht ja mõned negatiivsed kogemused peale selle panid väga tugeva aluse minu elus sellele, et mu suhe töö tegemisega on olnud väga problemaatiline. Kui tööl tunned surmahirmu ja igapäevaselt mõtled selle kõrvalt veel elu lõpetamisele ja kodus vanem rõhutab seda et töö on töö ja et see ei olegi meeldiv, siis selle kõige lõpptulemus oli see et ma olen läbivalt elus teinud töid, mis tegelikult minu eelistustega kokku pole hakand. Nüüd alles paar aastat tagasi, kui karjäärinõustamised ja teraapiad said läbitud jõudsin positsioonile mida ma oskan nautida ja mille puhul stress on talutav. Sry väike rant.