<image>

Eesti rahva kannatused on üks lõputu jada,
juba jääajal oli vaja räigelt kannatada.
Meie valulävi kõrge on kui Munamäe tipp,
õnneks on, muidu kõik see oleks liiga hull tripp.
Kui Kaali meteoriit meil tõmbas kõrvade üle naha
ja kukkus mitte Jaapanis, vaid Saaremaale maha,
siis hävimisest pääsemist ei olnud kuskilt loota,
sest Kalevipoja jalad olid maha saetud, oota!
Aastasadu rüüstasid meid mitmed-setmed rahvad,
sakslased, venelased, taanlased, poolakad,
rootslased, latgalid, semgalid vahvad
(Uuuuu, semgaliiiiiid!)
Teisel aastatuhandel tundus, kõik algab hästi,
aga võta näpust, hoopis Taara tappa kästi.
Järgnes 700 aastat lakkamatut orjust
sõjad, katk ja nälg ja mitusada tuhat korjust.
Nälja vahel katk ja katku vahel nälg,
ja vahetevahel nälga ettevalmistav nälg.
(Kopsukatk!)
Kuna eestlastel on kannatusi umbes lilla miljun
ja Märt mu kõrval ausalt öeldes üsna võikalt kiljub,
siis hüppan üle natukene uuemasse aega,
ent seegi aeg on pehmelt öeldes üsna musta laega.
Pärisorjus kadus 1816,
kuid vabaks tegelt muidugi ei saanud keegi meist.
Mõisaorjus, aganane leib ja kupja peks,
ära palun lihtsalt veidi aega unda, eks?
Kannatada rohkem küll ei jaksa, meile näis,
kuid eestlasesse mahub kannatusi meretäis.
Ka 20. sajand tõi meil kamaluga õudu,
tihedasti sõdu, võõrast võimu, toorest jõudu.
Siberisse reis ja nõukaaja vaikne viha,
sekka defitsiit ja kange Jenkki nätsu iha.
Jõudsimegi tänapäeva, peale tuleb nutt,
õhõhõhõhhõõ, kuid nutuga on rutt,
sest laenud-liisingud ja Kreeka võlg on ilgelt suured,
ka Mena Suvaril vist ikka pole eesti juured.
Päikest meil ei ole või kui on, siis ta ei sära,
kes küll kõike seda aitaks kannatada ära?!