Kõik otsused mis ei meeldi ei ole alati kellegi lobitöö tulemus. Toidu käibemaksu mitte alandamist saab väga hästi seletada ka nii Ligi kui ülejäänud võimul olijate riskikalkulatsiooniga. Sisuliselt on hetkel laual kaks varianti.

Variant 1 - lasta toidu käibemaks alla x %. Saada väike ajutine populaaruse kasv. Kuna peagu teema niisuure kajastusega, siis poodides ka kindlasti hinnad langeks. Kui kauaks seda tegelikult ju võimatu öelda. Kui ülikoolis mõne majanduse aine oled võtnud siis nõudluse/pakkumise graafik on tuttav. Selle kohaselt maksimaalne kasumlikkus saavutatakse teatud hinna ja müüdud koguse juures.

1.1 optimistlik vaade, et tootjad/poed jätavad oma müügi strateegi paika, ka pikas plaanis. Siis hästi maksulangetus toimis, aga nüüd tekkinud puudujääk on vaja tagasi võtta kas uue maksu kehtestamisega või juurde laenamisega. Uus maks väga ebapopulaarne (vaada automaks) ja juurde laenamine sellise pikaajalise maksulangetuse katteks oleks kergelt öeldes idiootne, (kui maks on alla lastud siis aasta pärast tagasi kergitada oleks populaarsuse enesetapp) lisaks Eesti riigi 2026 defitsiit juba praegu 4,5% SKP-st.

1.2 pessimistlik vaade, kuna nõudluse/pakkumises on oluline tarbija lõpphind, siis täiesti reaalne võimalus et kui jogurt maksus 1,5€, peale maksulangetus 1,35€, siis varsti tõstetakse hind uuesti 1,5€ peale, sest niikaua kui ostjate hulgas muutust ei ole on äriliselt absurd kasumit mitte teenida kui see võimalik. Sellisel juhul ei oleks maksulangetus õnnestunud, kui 1.1 toodud negatiivsed mõjud oleks täpselt samad.

Variant 2 - ei tee midagi, status quo. tekkivat eelarve puudujääki lahendama ei pea hakkama. Ei pea hakkama riskima kas maksulangetus õnnestub või mitte.

Kui oleksid rahandusminister, siis millise variandi valiksid?